Nii ütleb selgeltnägija Mai-­Agate Väljataga, kui olen valinud tema telefoninumbri. Ma ei tunne proua Mai-Agatet sugugi. Plaan oli kokku leppida vaid intervjuu.

Kui tund hiljem Väljataga Lasnamäe kodu uksest sisse astun, sõnab ta pikema sissejuhatuseta:

“Ja sa tahad rääkida minu elust nõukaajal ja praegu?” Mai-Agate käsib sinatada. Ta vaatab heleroheliste, teemantlikult läbipaistvate silmadega mulle otsa, sügavale. Silmad on kuivad, justkui põhjatud.

“Jah, oli selline mõte tõesti.”

Youtube on täis videoid, kus Mai-Agate peab efektselt loenguid. Tervendaja Luule Viilma oli tema sõbranna, ka Mai-Agatet peetakse ravitsejaks ja selgeltnägijaks. Väljataga näeb inimese energiavälja ja eelmisi elusid. Ta on kirjutanud mitu raamatut, millest on ilmunud kordustrükke. Paar kuud tagasi pani ta punkti raamatule vähihaiguste tekkepõhjustest. Tema loengud ringlevad netis ja aitavad elada. Paljud pöörduvad Mai-Agate poole, et saada selgust, kas surnud inimene on saavutanud teispoolsuses rahu.

Töö Mere rajooni täitevkomitees

Ometi pole terve Mai-Agate elu koosnenud “nõidumisest”. Nõukaajal ei teadnud ta nendest asjadest midagi, kuid ka siis käitus kuidagi teistmoodi. Kuidas?

“Tont seda teab,” põrutab ta, “mulle ikka öeldi, et sul on kiiks peas. Põhiliselt tunnetasin südame järgi, kuidas on õige.”

Mai-Agate töötas nõukaajal ametikohtadel, mille kohta ta ütleb – töö tõttu sai pähe nii altpoolt kui ülevalt. 70ndatel töötas Väljataga Tallinnas, Mere rajooni täitevkomitee üld­osakonna juhatajana, samuti oli ta Ehitusministeeriumi ametiühingu vabariikliku komitee liige, tema töö oli kontrollida korterite jagamist, ehitusplatse, töötajate töötingimusi ja riietust.

“Mingit vahet tänasega ei ole – tööandja vaatas ikka, kuidas oma taskusse saab panna. Aga rahu ma neile ei andnud. Ja oh sina issanda halastus – sööt visati ikka selline ette, kuku pikali! Olin ju noor plikuška, söödeti ette mehi, parimaid sööke, peovõimalusi, kingitusi, mida kõike välja ei pakutud! Juba siis teadsin, et kui midagi vastu võtad, oled läinud. Kui sind on võimalik haneks tõmmata, siis see on signaal kõigile teistele.”

1992. aastani – 14 aastat – töötas Mai-Agate Vaida sovhoosi ametiühingu esimehena.

“Minu vaated ei läinud paljudel juhtudel juhtkonna kasusaamise ja ahnusega kokku. Mulle heideti ette, et olen tööliste poole peal, söödeti ette nina alla hüvesid, et võta ka… ja kui ma ei võtnud, tembeldati segaseks.”

Ametiühingutegelasest sirgus tervendaja

Kuidas sai endisest partorgist see, kes ta praegu on? Mai-Agate Väljataga teab peast kuupäeva, millal ta astus ametlikult selgeltnägemise teele. See oli 1992. aasta 3. märtsil, kui ta läks Viru hotelli masseerijaks. Tollane hotelli juhatus oli alternatiivmeditsiini usku ning direktor rääkis Mai-Agatele, et Leningradis olla üks tuba täis aparaate, et näha inimese aurat. Mai-Agate kostis selle peale, et tema ei vaja mingit aparaati selleks. Tema näeb inimese energiavälja oma silmaga.

“Aura nägemisega on nii, et sa näed siis, kui näha tahad. See ei ole nii, et tuled uksest ja mina näen su aurat. Kui sa ütled, et aita mind millegi suhtes, siis sa oled mind palunud ja ma tohin seda vahtima minna. Vaimses maailmas ei ole lubatud igale poole trügida. Ei tohi nõnda, et kui näed haiget inimest, siis tormad teda aitama,” räägib proua.

Kui alguses pidi Mai-Agate masseerima vaid hotellitöötajaid, siis varsti hakkasid tema juures käima ka hotellikülastajad. Ta oli tollal 60aastane, käis Kiievi Alternatiivmeditsiini Instituudis, õppis idamassaaži kursustel. Põhiliselt töötas kodus, võttis kursusi nii palju, et lõpuks sai inimene oma tšakrate ja meridiaanidega selgeks. Viimastel aastatel on ta jõudnud arusaamani, et paljudel hirmudel ja kaasasündinud haigustel on seos inimese eelmiste eludega. Nende ravimiseks peab harutama just nende elude sõlmpunkte.

Ravitseja abi seisneb selles, et ta õpetab oma kliente iseendaga tööd tegema. Kui inimene on õnnelik ja rahulik, siis saab ta luua õnnelikkust ja rahulikkust iseendast väljapoole. Kuni sinu sees valitseb segadus ja sa sellega rahul ei ole, siis ei loo sa ka ümbrusesse midagi mõistlikku, jutustab selgeltnägija.

“Ja kõige tähtsam on kuulata oma südamehäält. Aga mis meil on ühiskonnas esikohal? Intellekt-tehnika. Tehnika on tohututesse kõrgustesse tõusnud, kuid inimese moraal jääb maha. Tulemuseks on kolossaalne mahajäämus inimarengus.” (Proua Agatel on laual nutitelefon, mille poeg talle kinkis.)

“Põhiline on tervis. Mina ei hakka aga enne tema tervist vahtima, kui ta ei anna mulle selleks luba. Kui kellelgi on vähk, ma selgitan – vähkkasvaja on sallimatuse tunde tagajärg. Vähi me tekitame ise endale. Ja seda on nii meeletult, et midagi jubedat. Ajakirjandus ja televisioon kütavad ju nii üles seda! Näiteks rindade juurde kuulub kolm tunnet – hoolimine, kas sa hoolid, kas teised hoolivad sinust; hoolitsemine, kas sa hoolitsed teiste eest ja lased enda eest hoolitseda; ja armastusetunne – kas sa ise armastad ja usud, et sind armastatakse. Kui naisel on vasakus rinnas kasvaja, siis naine arvab, et teised ei salli teda ega armasta ning ta hakkab neid inimesi vältima. Kuni ühel hetkel on vähk. Kui paremas rinnas on vähk, siis inimene keelab endale armastust, hoolimist.

Inimesel on ainult kaks halba kommet – kardab tulevikku ja kahetseb minevikku,” õpetab ta. Ja lisab: “Ära kunagi ütle, et sa pead – ütle, et võid!”

Viimasel ajal on selgeltnägijad jõudnud teleekraanidele. Mai-Agate ütleb, et ei võtaks ealeski sellistest väljakutsetest osa, kuid jälgis hoolega Venemaal toodetud “Selgeltnägijate tuleproovi”, kus osales hiilgavalt ka eestlanna Marilyn Kerro.Ta teab põhjuseid, mis selgitavad selgeltnägijate buumi: “Sest inimesed tahavad olla õnnelikud!”

Ta teab põhjuseid, mis selgitavad selgeltnägijate buumi: “Sest inimesed tahavad olla õnnelikud!”

“Kui sinu sees on solvumine, alaväärsustunne, mahajäetus või pettumus – kas sulle meeldib neid tundeid tunda? Ei, sest see on ju vastik. Aga keegi ei õpeta inimestele, et muuda oma tunne ära. Mida hädasolijad teevad? Nad hakkavad jooma. Arvatakse, et alkohol teeb selle tunde ringi. Kui pea selgeks saab, on kehv tunne tagasi ja pohmell takkaotsa. Alkohoolikuid päästa pole kõrvalseisjal võimalik. See otsus peab tulema tema enda seest.”

“Soolapuhumist kui sellist tegelikult ei olegi. On lihtsalt inimesed erineval vaimse arengu tasemel. Ja sellele, kes on alumisel astmel, ei saa anda kõrgema vaimse astmega abi. Teda peab ravima vastavalt tema astmele. Inimene, kes usub, et kaardimoor tema elu määrab, läheb tema juurde. Ta ei ole jõudnud vaimses arengus sinnani, et on ise oma vägi. Tema arvab, et ikka keegi teine ütleb, kuidas peab elama. Ta ei ole ise jõudnud sisemise väeni. Ja mida sa talle annad, kui tal seda ei ole? Nende jaoks on kaardimoorid. Aga ega tema ei loe kaartide pealt, temal on hea tunnetus, ta loeb inimese selle hetke energeetikat. Ja kui ta ütleb, et inimesel läheb kehvasti, siis lähebki – ta hakkas uskuma lihtsalt. Kas tõesti keegi arvab, et must kass toob õnnetust? Ei, see on märk, et ole ettevaatlik.”

Armastuse põhimõte

“Nõia” toas valitseb salonglik rahu. Toataimede, mahlakate sõnajalgade varjus on kandik erinevate kividega. Seinal raami sees mustvalge foto, kus naeratab eriliselt kaunis naine. Juba noorena teadis Mai-Agate, et tahab elada üksi.

“Mina lapsi oma elus üldse näha ei tahtnud, aga ühel hetkel, kui olin 41, hakkasin tundma, et laps võiks olla,” räägib proua. Kui ta poja sünnitas, siis otsustas, et kasvatab teda üksi.

“Mul oli põhimõte saada laps, aga mitte abielluda. Ma ei suuda mitte kellegi ahistamist välja kannatada. Kui ma kellegagi koos elan, siis ma pean temaga arvestama. Minu selle elu ülesanne ei ole olla abielus.”

Last kasvatas ta “armastuse põhimõttel”: “Mul polnud muud, kui et armastasin teda,” hüüatab proua, “sisetunne ütles, et last peab süles hoidma, last peab puudutama, temaga tuleb tegeleda. Kui sa võtad oma väikese lapse sülle, viibib ta armastuse väljas. Ta õpib tundma selle välja omadusi, tal on hea ja mõnus. Ta harjub sellega ära ja peab seda loomulikuks. Edaspidises elus ei saa temast kunagi julmurit. Keda ei ole lapsena sülle võetud, kes pole armastuse väljas kasvanud, ei tea, mis see on. Selline laps peabki ülekohut ja vägivalda loomulikuks. Lapsepõlv teeb lapsest kas armastava või vägivaldse tegelase.”

Ja kui laps küsib, kus isa on?

“Siis tuleb ära rääkida, kus on ja miks ei ole ja miks on meil poolik perekond. Aga haliseda ei tohi, et isa ei ole. Poolikus peres kasvavad lapsed on alati palju enesekindlamad, saavad elus paremini hakkama kui need, keda on nännutatud ja tupsutatud, kellele on kõik ette-taha ära tehtud. Minu elu üksikemana oli kerge, sest ma olin nii otsustanud. Nüüd naised kaebavad, et peavad last üksi kasvatama – aga täpselt nii kaua, kui tema ütleb, et “peab üksi kasvatama”, täpselt nii kaua ta seda teebki. Siin elus pole midagi juhuslikku.”

Mai-Agate teab, et kõik tuleb inimesele kolmekordse jõuga tagasi. Tee sa head või halba. Enne kui uksest välja saan, kallistab kõvasti. “Ma armastan sind,” ütleb ta.


Viimastel aastatel on tegutsenud regressiooniterapeudina. Regressiivteraapia: väidetavalt on paljudel foobiatel ja kaasasündinud rasketel haigustel seos eelmiste eludega, ning nendest tervendamiseks on vaja mõista eelmiste elude sõlmpunkte ja need lahti harutada. Selleks on vaja juhtida inimene tagasi algpõhjuse juurde. Mõnikord piisab vaid põhjuse mõistmisest, et algaks tervenemine.

Välja andnud seitse raamatut eesti keeles, CD ja ingliskeelse raamatu.

Esimene raamat “Loomise õpetus” kirjastati 2009. aastal ning sellest kujunes kiirelt raamatupoodide müügihitt. Populaarsed on ka “Sinu igavene elu”, “Elutarkuse terad” ning “Iga sinu tunne loob sind ennast”, “Teejuht tööks iseendaga”, “Meel, teadvus ja loomine” (kaasautor Kreet Rosin).

Oli lähedane sõber tervendaja Luule ­Viilmaga, kelle sõnumeid teispoolsusest on ta samuti meediumina kanaldanud ja vahendanud.