Hasartmänguri päevik

Margo Vaino pihib, kuidas temast sai kasiinosõltlane ning kuidas ta pahest suurte raskustega välja rabeles.

Aasta on möödas ajast, mil lõpetasin praktiliselt kümme aastat kestnud padumängimise. Lugedes oma "kangelastegudest" nüüd, olid muutused minus katastroofilised. Äkkviha, käitumishäired, enesekontrolli kadu. Kui lõpetasin mängimise, tekkis tunne, et korraga pole enam nagu midagi. Aega tapvalt, tööd polnud, sõbrad kadunud, taskud tühjad. Olin kui üksik räsitud mägimänd elu tormituultes. Tagantjärele oma märkmikke lapates, kodu ja pere kaotanuna ning üürikorteris elades jõuab kohale, et loen nagu rindereportaaži. Lahutus kasiinost pole vaid teadmine, et olen vaba! See on uue ja väga raske elu algus.

1997. aasta - kurss põhja!

Kõik algas tasa, sahinal nagu esimene lumesadu. Kui tulid esimesed arusaamatused, püüdsime koos kaasaga mingit lahendust leida. Tööasju kasiinondus esialgu eriti ei seganud, ikka sain hakkama, taastusin kiirelt.

10.02. Lõpuks sain kroonise panusega pokkeriga Eldorados 200 krooni, olles aga maha mänginud 1000 krooni. Aga mu esimene võit!!!

19.02. Võtsin toimetuse reklaamraha sada krooni ja käisin Sõpruses Eldorados ning Toompuiesteel mingis urkas. Hommikul laenasin naiselt raha ja viisin toimetusse tagasi.

22.02. Võitsin pisut ja kaotasin taas 3 sotti, taksoga koju. Naine tige. Alati peale mängimist on mul metsik ärevus, ei saa magada, süda taob kui vasaraga, kindlasti ei lähe ma enam mängima.

16.03. Kole nädalavahetus, "ristikäik" kasiinodesse. Mängisin maha 800 kr. Naisega suhted halvad.

21.03. Käisime hullumajas nn pereteraapial. Dr Jüri Ennet andis mingeid talumatuid tablette. Käskis kõik deebet- ja krediitkaardid naise kätte anda.

22.03. Arsti nõu ei aidanud, mängin uuesti, -275.

26.-27.03. -530, hakkasin masendusest jooma.

22.04. Dudajev lasti maha. Mängisin selle "auks" tonni auku.

27.05. Sitt päev. Mängisin ja jõin, mängisin ja jõin. Kaotasin Viru all Eldorados kaks tonni.  Lõpuks peksid turvamehed mu koju, naine arvas, et olen surnud.

19. Võitsin 650 kr ja mängisin kohe auku tagasi.

20.06. Mängisin jutti 20 tundi. Võitsin 1400, mängisin uuesti maha. Naine asutab mu juurest minekut. Leppisime kuidagi, olime nädalavahetuse koos.

26.06. 10 000, palk ja puhkuseraha. Mängisin sealt 2000 maha. Et "pasast" eemal olla, sõitsime paariks nädalaks Austriasse. Imestasin, kuidas seal kasiinod eriti madalat profiili hoiavad. Viinis nagu ei näinudki neid, rääkimata väiksematest linnadest.

25.07. Nagu needus on tabanud mu meeli. Kuna toimetuses makstakse palka ümbrikus, siis kolm tonni libises kiirelt kasiinoauku. Mõtlesin naisele välja vale, et olen ümbriku taskust kogemata välja tõmmanud. Omast arust sain hakkama maailma teravmeelsema väljamõeldisega.

26.08. Tõin palga, 5500 kr koju! Kuid alati käib palgapäeva eel võitlus endaga. Veel samal õhtul varastasin naise käekotist oma deebetkaardi ja tagusin 700 auku.

17.10. Vahepeal püüan oma mängu varjata, valetan, et olen külas vms. Kirjutan märkmikusse lühendatult. K.m. - käisin mängimas, mm - mängisin maha, 200 kr märgin 2ks, 2000 aga 20ks.

13.11. Ühel õhtul oli taas tüli ja mu kuuendat kuud rase naine võttis kätte ning läks ise kättemaksuks kasiin osse . Enne seda olin ma tonni masinasse peksnud. Tuli tagasi ja teatas, et mängis kolm sotti Teenindusmaja all maha. Nutsime mõlemad.

18., 19.11. Olen nagu liivakasti unustatud laps, mängisin ööpäeva. Võitsin-kaotasin kui ikka. Lisaks valelikkusele on ka äkkviha tekkinud ja keegi nagu peab kogu aeg süüdi olema. Kord on selleks naine, siis töökaaslased, siis sugulased.

25.11. Tagusin kogu palga, 4000, masinasse. Tegin oma esimese laenu, 500. Kohe vudisin masinate manu.

23.12. Võtsin töölt kassast 500. Võitsin 2300 ja laristasin öö otsa Eldorados ja Videomatis.

Aasta lõpuks on selge, et põhjust mängida on alati. Eriti kui tuju on halb või hea. Lühikestest mängimaskäimistest on kasvanud vältimatud tsüklid.

Kõik kasti

Nõnda venitasin kasiinokummi kuni 2000. aasta 7. novembrini, mil naine koos kolmeaastase pojaga mu juurest lahkus. Mu kasiinokirg ei kadunud. Kord tuli naine isegi lapsega mulle kasiinosse järele. Olin maruvihane ja ei andnud endale millestki aru. Kuna deebetkaart oli tema käes, röökisin kui elajas, et seda tagasi saada. Sain kaardi ja olin vaba. Olin õnnejunnis kui joodik, kes on peaparanduseks pudeli saanud. Kuna mu maja ette oli kerkinud kaks kasiinot jutti, olin isegi vahepeal salaja öösel toasusside väel mängima hiilinud. Mingi aja elasin nii-öelda vanast rasvast. Märkmed sellest ajast katkevad 2001. aasta sügisel, mil müüsin oma suure kolmetoalise korteri ja asusin väiksemat otsima. Vahepeal olin kaotanud töö, oma vinge töövõime, joonud ja lõpuks suutnud olla ka kolm kuud mängimata. Mu deebetkaart ja pass olid aga endiselt hoiul lapse ema käes.

21.09. Leidsin ta asjades sobrades kaardi. Ma ujusin rahas, sest kaardil oli sadu tuhandeid korterimüügist saadud raha. Lülitasin mobla välja, veel samal õhtul "poetasin" kasiinosse 12 000.

22.02. Mängisin maha 20 000.

8.10. Ostsin endale väiksema, ühetoalise korteri. Ülejäänud raha mängisin maha, osa andsin lapse emale.

16.12. Minu kuuenda mänguaasta suurim võit, 30 000 Eldorados. Mängisin sellest kohe 7000 maha. Ostsin elektroonikat ja kodutehnikat, mis peagi otsaga pandimajja rändas.

2002. aasta suveks olin nii põhjas, et müüsin turuväravas hotellide seepe ja ihukreeme, pastakaid.

15.08. Tegin viimase vea, müüsin odavalt oma korteri. Veel samal päeval vedasin koju narkarplika, kes koos sõbrannaga kohvisse klofeliini sorkasid ja mu rahakotist
20 000 virutasid. 

16. 08. Mängisin arutult ja suurte summadega ning kaotasin 40 000. Siginesid poolkriminaalsed sõbrad, kellest ühel õnnestus 50 000 välja petta. Suure vaevaga andsin ekskaasa kätte 50 000 hoiule, millest üürisin Kalamajja pisikese korteri.

2003. aasta 3. jaanuaril viskasin kasiino põhjatusse kaarieseauku oma viimased arvele alles jäänud 3500 krooni.

Peagi kogesin, mida tähendab nälg. Alustasin omast arust põhjalikult võitlust mängupõrgus mittekäimiseks, käisin kriisiabis, kirjutasin esimese avaliku kasiinopihtimuse Ekspressis (24. aprillil 2003), tutvusin mitmete hasartmängusõltuvust uurivate inimestega. Hakkasin tasapisi ühiskonda naasma.

Püüdsin leida abi usust, Anonüümsete Mängurite rühmast, kuid midagi jäi puudu. Olin kaotanud tunded ja adrenaliini. Iga haavumine lõppes taas kontr ollima tusega ning uuesti olin p& otilde;rgu päralt.

Pikk tagasitee ellu

Suvel 2004 kogesin üle hulga aja kirglikku armastust. Me suudlesime tänaval, trammis, trollis, kõikjal. Uskusin kindlalt, et see on mängurluse lõpp. Eksisin. Kuu aja pärast oli tüli ja ma oleksin end surnuks joonud. Rüüpasin Balti jaama taga odekat ning käisin sadamas raha kerjamas. Arstid tõid mu enamvähem kindlast surmast tagasi. Kuid siiski toimus mu elus muutus, kasiinod olid tasakesi muude probleemide taustale taandumas. 2005 kevadel tutvusin HUVI (Hasartmängu Uurimise ja Võõrutamise Instituut) juhi Juri Shepeliga, psühholoogiga, kes samuti kasiinopõrgu läbinud. Ta jutt oli veenev ja konkreetne, tõed, mida ei unusta siiani.

Tuttava neiu initsiatiivil viisime avalduse Hasartmängude Korraldajate Liitu, et ma ei saaks enam mängida. Seal tehti mu passist koopia ja lubati kasiinodesse laiali saata. Andsin allkirja. Aitasin tuttaval koostada uuringut hasartmängurlusest.

Käisin igasuguste "imemeeste" juures, intervjueerisin sõltlasi. Üks Raua tänaval tegutsev doktor koguni ravis sõltlasi narkootikumidega!

Seega mängib rehabilitatsioonis suurt rolli ka juhus, kelle otsa satud. Tihti tuleb proovida mitmeid variante, pettuda, proovida uuesti.

Mu viimane suurem mängimine (-4000) oli üle aasta tagasi Admirali kasiinos. Peagi püüdsin hirmpahas tujus sinna uuesti siseneda, uksel öeldi aga resoluutselt, et mul pole mängusaalis viibimine lubatud. Oli möödunud üle aasta, kuni mu andmed Hasartmängude Korraldajate Liidust kohale jõudsid. Mõne aja pärast proovisin veel üht saali ja sealgi öeldi sama.

Kuna pretsedent oli loodud, vaibus viimane hasartmängujanu sama kiirelt, kui ta tekkiski. Mängisin aga omamoodi edasi, andsin tuttavatele nõu, kirjutasin õpetlikke artikleid mängusõtuvusest. See oli positiivne asendussõltuvus. Võrdlesin end mõne lääne rokistaariga, kes kümme aastat heroiiniuimas kontserte küttis, pärast mütsigi mäletamata.

Üks mu viinuskist sõber ulus oma kodus, kui naine oli ära läinud: "Uuuuu... tulen õhtul, pirn ei põle toas!" Vastasin mänguri kombel karmimalt: "Äää... tulen õhtul ja tubagi pole enam!"

Kui pääseksin, kas läheksin veel kasiinosse "rikastuma"? Vaevalt, sest tean, kui kerge on mänguri koodi taas lahti muukida.

Millega ma hakkama sain

Olen kasiinos mänginud aastavahetustel, oma sünnipäeval, isegi lapse sünni ajal, kui naine haiglas oli, lipsasin korra "õnnest" läbi.

Kaotasin 10 aastaga kaks korterit, ca 30 muusikakeskust, kümmekond telerit, hunniku muid kodumasinaid, oma 35 mobiiltelefoni ja üle miljoni krooni.

Võitsin korra 30 000 krooni, mõnel korral 10 000.

Mind ei tulnud keegi üles ostma, suurema osa ajast mängisin niiöelda üksiku hundina.

Mängu ajal ei mõelnud ma kunagi surmale ega enesetapule, need mõtted naasid pohmellina.

Ma ei laenanud suuri summasid, ei riisunud riiki, vaid tampisin sinna oma raha.

Kasiinosõltlaseks on kerge saada, aga raske seda endale tunnistada.

Mida kauem oled aga mänginud, seda lootusetum tundub sellest pääsemine.

Hukkamõistmine ei aita mängurit, lisab vaid trotsi. Kunagi ei saa sõltlane endale lubada väljendit "nüüd olen vaba".

Iialgi ei mõelnud ma oma pere tapmisele, endalt elu võtmisele aga küll.

Sulle, mängur!

• Kirjuta avaldus Hasartmängu Korraldajate Liitu.
• Sõltlane ei suuda kohe mängimisest loobuda, et tagasilööke taluda, on vaja käia psühholoogi või nõustaja juures. Erapoolikud lähedased ei suuda mängurit sel hetkel aidata.
• Mänguri tapab pigem psüühiline lamandumine kui võlad.
• Muuda oma imidžit, nii kaotad mänguri identiteedi.
• Loobu kohvi larpimisest, sest kohv on alateadvuses seotud kasiinodega. Seal pakutakse seda tihti tasuta.
• Ära käi kasiinodest kaarega mööda. Harju teadmisega, et nad ei kao kusagile.
• Isegi 100 krooniga pole mõtet mängima minna, sest mängur on sõltlane nagu alkohoolikki.
• Mänguriks saada on soodumus inimesel, kes on elus midagi saavutanud.
• Kellel pole elus vedanud ja ta teab seda alateadvuses, sellest ei saa mägurit. Ta ei proovigi.
• Mängimise ajal ei saa mängurit ära pöörata.
  Loe kokku plussid ja miinused, mida kasiino sulle annab.
  Kui alustad mängimist uuesti, jätkad samast kohast, kus eelmine kord lõpetasid.

Sulle, kasiinoomanik!

• Kasiinod ei pea olema kapitalikorjamise ja rikastumise paigad, vaid lõbustusasutused. Kasiinod peavad hoidma madalat profiili ja mitte olema ööpäevaringselt avatud.
• Ka 25 sõltlast on palju, mõtle: 25 draamat!