Siin Parlament, siin Parlament! Olemegi koos sõbrannaga jõudnud Tallinna värskemasse ja vingemasse ööklubisse. Kohe kabistavad turvamehed meid läbi. Narkotsi, relvi, pomme ja viina taskus pole; võime astuda tümpsust ja noortest kubisevasse öökluppi. Täna mängib diskor Euroopa tantsuklubide kuumemaid hitte, varsti lendleb mikri ette miljonite kuulmisrakkude lemmik, Ines. Nõksa napakas tundub rüseleda öötundidel hoones, kus kunagi oli valuutapood Turist ning veel äsja asus sporditarvete kauplus. Nüüd saab siin jalgrataste asemel imetleda nägusaid vibuna trimmis toimetavaid beibesid. Parlamendis on kolm korrust, kaks rõdu, palju treppe, baare ja kaks saali. Suurem on nagu koalitsioonisaal, kus käib pidev "seadusloome" ehk armutu tants. Mitmed sajad higised kehad õõtsuvad hüpnootilise valju tümaka saatel. Imbume väiksemasse, vanemat diskot vahendavasse, sutsu intiimsemasse opositsioonisaali. Seintel virvendavad valgusefektid, rahvast on vähem. Tantsupõrandal uhavad omavahel vaid kaks neidu, üks on saapad jalast tirinud ja laseb sukkade väel. Miks naised omavahel rohkem tantsu löövad? "Naised tahavad enne voodit tantsida, mehed ei viitsi. Tahavad kohe saada," arvab praktilise meelega sõbranna. Baarileti juures otsin jookide nimekirja, kuid seda pole. Tuleb alateadvuse järgi tellida. Kohe solvun, sest mu lemmikut, koka-koola light'i ei ole ka. "Pritsi siis siidrit ja Bon Aquat," röögin muusikast üle. Nõjatume rõduäärt piirava metalltoru vastu, all on vetsud. Kerge statistika näitab, et ühe mehe kohta käib seal umbes kolm naist. Miks? Võimalusi on kolm: naiste ainevahetus on kiirem, nad panevad pidevalt mingit ainet või räägivad seal oma jutte.

Otsustan sõbranna luurele saata. Paraku ta ei jõua, lavale astub õhtu magnet, jälle stilistide julma käe alt läbi käinud Ines. Trügime alla, inimesed põrkuvad vastu kui Browni molekulikambris. Lava kõrval hööritavad end kaks lõbutüdrukut, heites aegajalt küsivaid pilke sohval lebotavale vahendajale. Paraku pole teenuse soovijaid. Head asja ei tule küsima ka neli Parlamenti eksinud itaallast. "Viisteist magamata ööd...," laulab Ines. Õhk on lämbe nagu subtroopikas. Tantsupõrand jääb kitsaks, kõik on kui silgud tünnis. Siiski mahub mõnele veel tantsu ajal suitski hambu. Ka tänasele esinejale sobiks meeleolu loomiseks mingi pseudosigaret suunurka. Stilistid, auu!? Paraku pole ma enam kahekümnene, pea hakkab ülivaljust saundist huugama. Ööklubi võiks ka soovijaile kõrvavatte müüa või tasuta piima jagada, tervist kahjustav faktor ju möllab!

Tagasi väiksesse saali! Siingi on karm tants lahti läinud. Ühel ilusal kahe tüübiga koos tantsival venelannal oleks nagu alla libisenud peapael seeliku asemel ümber niuete. Muidu on ta nägus nagu slaavitarid ikka, musta värvi stringid muudkui välguvad. Ta valitseb oma keha suurepäraselt, küllap on kusagil strippar.

Noori aga voorib ja voorib juurde. See näib nagu tõukude lõputu roomamine anumaserval. Õnneks pole keegi väga purjus. Aga milline joodik viitsiks pileti eest sota ja siidriklaasi eest neli kümpi välja käia ja jõuaks öö läbi tantsu lüüa? Ah?

Kui me kahe paiku suitsust läbi imbunud riietega ja lukustatud kõrvadega lahkume, pole neli itaallast endale veel kaaslannasid leidnud. Vaesed italiaanod! Küll aga rüseleb Parlamendi ukse taga oma paarsada noort. Kõik tahavad siia, pealinna hetkel kuumimasse tantsusaali. Ühel peolisel on koguni jalg kipsis, teisel aga jalas rohelised kummikud. Selge, see mees on Keskerakonna noortekogust!

Kaua Parlament püsib, ei tea. Äri on karm, sest kui selline asutus end aasta-paariga ammendab, müüakse ta uuele omanikule edasi. Aga hetkes, kus pidutseme, on Parlament kõva sõna ja imeb nagu kaan endasse teiste ööklubide potentsiaalsed külastajad.