Soome prostituut uurib Eesti büroonaiste elu

Soome meedia värske staar on lõbunaine Inna Pomm, kes on aasta jooksul usutlenud ligikaudu kahte tuhandet Eesti reklaamiagenti, sekretäri, projektijuhti ja turundusjuhti.

Mida on jutuajamised büroos leiba teenivate naistega teile uut pakkunud, mida te varem ei teadnud?
See avas mu silmad paljudes küsimustes. Ma sain aru, kui vähesega on võimalik ahvatleda inimesi pettuse võrku. Üheksakümnendate alguses ei teadnud Eesti naised elust moodsates  kontorites õieti midagi. Nad olid näinud filmi “Wall Street”, kus börsimaakler sümpaatse rikka miljonäri otsa satub ja see ta alatari ette viib. Nad ei osanud arvata, et neid ootab alandamine, füüsiline ja seksuaalne vägivald. Et ülemused, keda nad peavad teenima, on tihti räpased. Et nad haisevad, on purjus ja et neile meele järele olemine polegi nii meeldiv.

Mille üle töötavad naised ise kaebavad?
Üks naine sõnastas mulle nii, et see on, justkui sa laseksid ennast päev päeva kõrval tükkideks rebida, et need tükid siis pärast jälle kuidagiviisi kokku saada. Need inimesed saavad tõsise trauma terveks eluks.

Kui paljud on oma eluga rahul?
Kindlasti on tippspetsialiste ja keskastme juhte, kelle jaoks suur raha on jätnud muud väärtused teisejärguliseks. Aga selliseid pole mina kohanud.  Nendest naistest, kellega olen rääkinud, ei öelnud keegi, et see tegevus on neile mingi unistus. Vastupidi. Nad räägivad häbitundest. Et nad on andnud kuradile sõrme ja see on võtnud kogu keha.

Kui palju oli viimati küsitletud sekretäride või reklaamiagentide hulgas kõrgharidusega inimesi?
Neljandik. Nende hulgas oli arste, meditsiiniõdesid, juriste, lasteaiakasvatajaid. Oli filolooge, kes oskavad väga hästi paljusid keeli. Nad on kaua oma eriala õppinud, ennast üles töötanud ja nüüd ei vaja nende oskusi enam keegi. Kuuekümne kahel protsendil on mingi ametikoolitus.

Kui paljud küsitletutest olid abielus?
Umbes pooltel on mees ja lapsed. Kusjuures kodused pigistatavad tihti ühe silma kinni. Teatakse, et kuskilt naine selle raha toob, aga kust, sellest ei tehta numbrit. Ja kui tekkis mingi probleem, siis oli naisel alati vabandus: aga kes teid siis ülal peab?

Aga nad teenivad ju mitu tuhat krooni kuus. Päris hästi?
See on vana tõde, et loetakse palgasaaja raha, mitte aga omaniku kasumit. Lisaks läheb ligi kolmandik palgast maksudeks. Ülejäänust kulub suur osa üüri, transpordi, riiete ja toidu peale. Järele jääb tegelikult üsna vähe (10–15 protsenti), kui üldse midagi.

Aga kui targalt toimetada, ehk õnnestub üht-teist säästa?
Alguses kindlasti. Aga siis hakkavad kummalised protsessid. Inimese realiteet hämardub. Neil tekib arusaam, et nende teenitud raha on räpane, mille peab kiiresti tühja-tähja peale ära kulutama. Minnakse juuksurisse ja lastakse teha kallis soeng. Või minnakse Stockmanni ja ostetakse endale midagi, mida tegelikult üldse ei vajata.

Nii ei ole, et rabatakse kaks kuud tööd, kogutakse köögimööbli jaoks raha ja minnakse siis rõõmsalt vilistades lapsukeste juurde koju tagasi?
Ei ole. Võidakse küll alguses tööle minna sellise mõttega. Aga aasta pärast pole seda raha veel koos ja kolme aasta pärast on selge, et ei saadagi kokku. Mida kauem töötada, seda väiksemaks jääb võimalus tööga kasu teenida. Lõpuks läheb nii, et naiste füüsiline vastupidavus kaob, tulevad mängu alkohol ja narkootikumid. Ja selgub, et raha teenitakse mitte selleks, et seda kõrvale panna, vaid selleks, et viinaga oma muresid leevendada. Juhul, kui naiste töölkäimist peetakse normaalseks äritegevuseks, peab selles ühiskonnas midagi väga valesti olema.

Just minu mõte! Kiitos intervjuu eest!