Klannimajandus Eestis, vol 5: Kohus ohus on ohus kohus
Esimene september on möödas ja õpilased on suvepuhkuselt tagasi. Suvepuhkustelt on naasnud teinegi Eesti ühiskonna oluline koostisosa - kohtunikud, meie kolmas võim.
Puhkuselt saabuvat kohtunikku tervitavad prokurörid ja advokaadid tihtipeale nagu perekonnaliiget, sest kõik nad on ju head semud ja ülikoolikaaslased. 95 protsenti protsessiosalistest on lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Mis muud kui sügisel taas vanade tuttavatega uutes asjades õigust mõistma!
Enamikus Eesti linnades asuvad kohus ja prokuratuur samas hoones, kambavaimu tugevdavad ka ühised suitsuruumid ning olme. Sama aastakäigu inimesed (ja suhtlusringkond kolme aastakäigu ulatuses). Nad on koos tantsinud, kaasuseid lahendanud, õppejõude taga rääkinud ja tina pannud.
Kellega neid võrrelda? Ajakirjanike, meie neljanda võimuga? Mõnel juhul kirjutavad võistlevates ajalehtedes tõesti endised ühiselamunaabrid. Kuid ajakirjanike seltskond on siiski palju segaverelisem. Ei ole enam ajakirjanikke läbivalt sidumas "Lauristini-Vihalemma meediakool", nii nagu Tartu ülikool seob õigusmõistmise rahvast.
Just väljastpoolt tulija ehk ajakirjanikuga suheldes näitavadki juristid kohtukoridoris mõnikord oma "ühe pesa vaimu". Kohtunik ja võiduka poole advokaat võivad hakata sõna-sõnalt ühesugust juttu ajama. Nagu suitsuruumis kokku lepitud ja isegi vussiläinud kohtuasja puhul.
Mine tea, kas need advokaadid, prokurörid ja kohtunikud teisteski väikeriikides omavahel nii väga võõrad on...
Ilmselt tuleb nende lähedast tausta ja igapäevast olmet lihtsalt tähele panna, mitte ohuks pidada. Kui juristidelt "ühe pesa vaimu" kohta küsida, leitakse sellel olevat ka plusse. Näiteks see, et õigusliku mõtte alustest on saadud ülikoolis sarnane pilt.
Kohtunike hirmuunenägu läheb
täide
Mida kohtunikud ise sõltumatule kohtupidamisele ohuks peavad?
"Parteistamist," vastavad nad. Sellest on möödas kolm aastat, ent veel pole meelest läinud endise justiitsministri, Riigikohtu praeguse esimehe Märt Raski seisukoht: ka kohtunikud võiksid vabalt endale erakonna valida. Eestis on justiitsministreid peetud keskmiselt säravamateks isiksusteks kui politseiministreid (siseministreid), aga see Raski avaldus küll särav ei tundunud. Aga meenub, et Märt Rask töötas 1995-1996 ka politseiministrina...
Sest kujutage ette, milline hingemattev risk oleks täna parteiliikmest munitsipaaltegelasel sattuda teise partei liikmest kohtuniku ette. Või kui ajalehe Kesknädal eksimust hakkaks arutama Res Publica liige. Kahtlen, kas "valgetekski" peetud parteid, rääkimata neist teistest, suudaksid täna kohtunike mõjutamisest eemale jääda.
Pelgan, et Rask ei osanud ette näha, millisteks võimu ja raha vahetamise aparaatideks erakonnad kujunevad. Mis omakorda näitab, et see, mis erakondadega juhtus, käis üpris kiiresti. Tõesti, kas ei alanud Märt Raski ja Siim Kallase lahkumisega Reformierakonnast ka seal pragmaatilisem aeg?
(NB! Praeguse seisuga jõustub 1. jaanuaril 2008 Kohtute seaduse muudatus, mis lubab kohtunikel erakondadesse kuuluda.)
Indias töötavad kohtud
poliitikute heaks
Värvikaid kaebeid selle kohta, kui näotuid vigureid võivad erakonnad kohtutega korda s aata, kostab meile demokraatlikestki riikidest.
Politoloog ja analüütik Fareed Zakaria kirjutab: "Kohtusüsteem, mis kunagi oli India demokraatia au ja uhkus, on muutunud poliitilise võimu korrumpeerunud teenriks. --- Juhtub tihti, et kohalikud valimised võitnud partei leiab mooduse, kuidas määrata kohtutesse tööle oma inimesi. Kohtunikud arvestavad niisuguse võimalusega ja pakuvad poliitilistele liidritele oma teeneid, et säilitada oma kohti ja teenida välja pension. Kui jätta välja kõige kõrgem kohus Delhis, ei näe me enam üheski India kohtus seda sõltumatust, mis oli enamikule neist tunnuslik veel põlvkond tagasi."
Fareed Zakaria toob oma raamatus "Vabaduse tulevik" (nüüd ka eesti keeles, soovitan!) näite, kuidas Indias 1997. aastal valimised võitnud partei minister ise feodaalse valitsejana õigust mõistab: "Pratap Singhil on oma koht, kus ta peab kohut - määrab "alamale", keda arvab süüdi olevat, rahatrahvi või annab korralduse teda põhjalikult piitsutada. Tema alamad, vaesed inimesed, mehed, naised ja lapsed, paluvad andestust ja armu, puudutades otsaesisega tema jalgu. Igal hommikul seisavad inimesed järjekorras tema kindlustatud mõisa Bainti ees, et tervitada teda maani kummardades... 28aastane pealik ratsutab kuninglikel hobustel ja peab elevante, kihutab asju ajama nelikveomaasturiga, relvastatud toetajad järelkärus."
Milline õnn siiski, et Eesti kohtunikel praegu parteidega liituda ei lubata. Ent mis laadi surve siis kolmandat võimu rutjub?
Pihl pani korra majja, ent liiga karmi?
Kesse kõnnib kõrta mööda, astub aia äärta mööda? Kapo kõnnib kõrta mööda, astub aia äärta mööda...
Kas olete juurelnud selle üle, miks Eesti Vabariigis kohtu ette jõudnud kümmekond Kaitsepolitsei töötajate süüasja ei ole jõudnud süüdimõistmiseni? Ühepoolset kontrolli ja survet on liiga palju. Sama põhjus on Tallinna kohtunikke häirival olukorral, et kuna kohtu arvutite server asub hoopis Justiitsministeeriumi süsteemis, siis annab see võimaluse jälgida sealt ka kohtuotsuse valmimise protsessi.
Enne praegusse seisu jõudmist keerati loole sisse paar keerdu. Esimene siis, kui Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl asus vabariigi peaprokuröri ametikohale. Sel ajal jõustati prokuratuuriseadus, mis andis prokuröridele pelga järelevalve asemel õiguse uurimist suunata. Uurijatel pole muud kui korraldusi oodata, mis teeb neid ehk liigagi käsutäitjateks.
Teine keerd tuli siis, kui Jüri Pihlist sai justiitsministri kantsler. Nüüd astuvad prokuratuur ja justiitsministeerium ning ka Kaitsepolitseiamet ühte jalga.
Sest Pihl jäi siiski ju ka Kapos autoriteediks. Sealt võidakse eemal olla, aga päriselt ei lahkuta kunagi. Ministeeriumi, Kapo ja prokuröri ühisest jõulisest tegutsemisest kuulsime näiteks sel nädalal Murru vangla kuritarvituste avastamisel. Vanglaülem Olavi Iisrael jt kaotasid koha.
Niisiis astuvad ministeerium, prokuratuur ja Kapo ühte jalga. Liiga raskelt, tundub kohtunikele.
Kaitsepolitsei trikid
1997. aasta juunis sõitis kaitsepolitsei ohvitser Rauno Aasa ühel ööl Veskimetsas surnuks jalgratturi. Ohvitser põgenes sündmuspaigalt, asi läks koh tusse.
Kohtunik mõistis mehe aastaks vangi. Ent otsust ei viidud ellu, kuna politsei "ei leidnud" süüdlast, kohtul aga kadus huvi otsuse täitmist jälgida.
Rohkem kui 200 kaitsepolitsei töötajat (küllap ka peadirektor!) jälgisid huviga oma kolleegi kohtuasja. Ning nägid ka seda, et kohtualune kunagi vangimajja ei sattunud. Kuigi ta elas oma kodus, ei leidnud Eesti Vabariigi esindajad teda kohtuotsuse täitmisele pööramiseks üles...
Või juhtum end kriminaalasjadesse mässinud endise Majaki kolhoosi esimehe, maadleja Vassili Trofimoviga. Ta tabati öisel Lasnamäel salaviinalaadungiga, mida eskortisid noored kaitsepolitsei kaastöötajad. "Võtke ühendust minu peremeestega," teatas Trofimov keskkriminaalpolitsei operatiivrühmale. Asja uurimine lõppes ühiskondliku huvi puudumise tõttu...
Aga firma TRC omaniku ja sigaretiärimehe Vahur Jegorovi saaga on lõppenud. Ta kannab karistust kinnipidamiskohas. Ometi mõistis kohtu esimene aste Jegorovi süüst vabaks, sest täiesti ilmselt kallutas Kaitsepolitseiga koostööd teinud maksuametnik Jegorovit kuriteole. Salvestisel kostab umbes nii: "Kas on ikka mõtet raha pakkuda?" küsib tubakaärimees. "No... muidu saate maksuametilt täie laksu! Leiame ka vanad asjad üles," ähvardab maksuametnik. "Aga sellega tõmban teised inimesed kah pasa sisse..." - ajab Jegorov veel vastu.
Ja nüüd ta istub. Riigikohus pidas helisalvestisest olulisemaks "kehakeelt". Niivõrd püüdlikult otsiti süüd tõendavaid asjaolusid Jegorovi vastu, kelle firma TRC Eesti riiki tõenäoliselt mitmel korral sigaretibisnise hämarate käikudega oli alt tõmmanud. Siinkirjutajale jääb mulje, et Kapo kasutas üht provokatsiooni, et teelt eksinud ärimehe ja Eesti Vabariigi vahel nii-öelda laiem arve tasa saada. Kena küll... aga kasutati ülekaalukat jõudu.
Kohtunikke sunnib Kapo suhtes leebeid otsuseid rakendama nende endi otsene sõltuvus Kaitsepolitseiametist. Nimelt annab iga kohtuniku ametissemääramisel nõusoleku seesama amet.
Ning last but not least: justiitsministeeriumi koduleheküljel asuvas justiitssüsteemi kirjelduses asuvad kohtud prokuratuuri ja vanglate vahel. Sellest võib aru saada nii, et meie kohtud on vaid osa süüdimõistmise masinavärgist, mitte aga iseseisev ja sõltumatu võim.
Kokkuvõttes: Pihl koos minister Langiga ehitasid üles nii efektiivse süüdimõistmise süsteemi, et peavad ise seda leevendama hakkama.
