Parimad sõbrad

Televiisorist ei tulnud mi­dagi. Arvuti oli katki, need saadanad olid jälle män­gu­dega kõvaketta kokku jooksutanud. Valamu oli musti nõusid täis. Ja siis veel imestatakse, miks mulle kodus alati masen­dus peale tuleb!

Istusin ja mõtlesin, kuhu min­­na, mida teha. Helistaks kellelegi, võtaks kuskil väikse veini. Aga kellele? Mõtlesin oma sõb­ran­nade peale. Masendus muudkui süvenes.

Alles see oli, kui meie metsik jõuk terroriseeris igal reedeõhtul kõiki pubisid ja laupäeviti diskoteeke! Igal pool, kust läbi läksi­me, jäid meist maha kadedusest sisisevad naised ja vapustatud me­hed. Aga nüüd? 

Pärast seda, kui Annika lapse sai, pole enam võimalik temaga arukat vestlust pidada. Üks lõpu­tu titejutt käib lakkamatult, tissitamine ja pissitamine. Ja kui külla minna, siis tuleb noorele emale koduabiliseks olla ning mis peamine – katkematult kiita, kiita ja kiita –  kui nunnu ja tubli tema tita ikka on.

Nojah, sellised need noored emad on! Läheb aega, enne kui teadmine, et järeltulijad on ühed ennasttäis egoistlikud elukad, neile kohale jõuab.

Kristi on samuti mängust väljas. Ta on ju nüüd Jehoova tun­nis­taja! Istub päevad läbi koos va­namuttidega, laulab koraale ja palvetab. Kes oleks võinud arvata, et just temast, kõige suuremast peoloomast, usumäratseja saab? Einoh, ma mõistan küll, et lahutus oli raske, see Egon tegi ta ju sõna otseses mõttes puupaljaks – aga eks ma öelnud kohe, et pole mõtet rootslasele mehele minna? Svenssonid on kõik pa­ra­jad töllmokad. Aga Kristi ei kuu­lanud ja nüüd on tagajärg käes.

Ülle uus mees on jälle ko­hu­ta­valt armukade. Käisin üks õhtu Üllega väljas ja see oli täielik ka­tastroof! Mees helistas iga minuti tagant ja muudkui päris: kus te olete? Kellega? Kes seal veel on? Millal sa tulema hakkad? Mitte hetkegi ei saanud omavahel ra­hu­likult juttu ajada. Ma ütlesin, et pane telefon kinni, mis sa kuulad seda jauramist – aga Ülle üt­les, et ei tohi, Rain läheb siis peast täitsa lolliks ning kukub kõrtse läbi kammima ja stseene koraldama. Endal kaks kõrg­ha­ri­dust ja Harvardi magistrikraad, aga käitub nagu tattnina.

Ma ütlen, mehed on ühed en­nasttäis egoistlikud elukad. Ül­lel oleks aeg sellest ükskord aru saada. Eelmisel sügisel, kui ta selle abielumehe käest tripperi sai, van­dus küll, et enam meestega tegemist ei tee, paneb ennast ennem kas või lesbiliitu kirja. Aga jutuks see jäigi.

Kükitasin niimoodi oma ma­sen­duse otsas nagu peni aia otsas, kuni siis Tiina võttis lõ­puks vaevaks telefoneerida.

“Tulin ikka meelde, jah?” üt­le­sin oma meelest VÄGA ni­na­kalt.

Aga sõbranna ei teinud mu porinast väljagi.

“Annuðka, mis teed? Tead, mulle tundub, sa oled seda kaa­lu­jälgimise asja ülearu tõsiselt võt­nud. Ega siis paari kalori või mõne lisakilo pärast ei saa oma sõpru unarusse jätta! Me istume siin Annika ja Kristi ja Üllega ja mõtleme, et sa võiksid ikka kah vahest väikse veini võtta. Tule, hakkame jooma!”

“Hakkame! Aga kus te ole­te?”

“Pelikanis!”

“Selge, ma kohe tulen!”

Nüüd ongi minek. Sõbrad ootavad. Teinekord kirjutan teile jälle.

Tðau!