Klannimajandus Eestis, vol 2: Ehitus ülikallis, tõde ikka kallim

Kuhu me jäime? Väikese Eesti poliitikud loovad võimalusi oma sponsoritele rikastumiseks. Need toetavad tänulikult isakeste võimulejäämist. Ikka ja igavesti. Kui eurovolinik Siim Kallas Eestis käis, rääkis ta, et kõige selgemalt vahetatakse poliitikute hääled raha vastu ühes kohas - see on ehitus. Kas me saame avaliku raha eest (olgu see riik või omavalitsus) korraliku hinnaga ehitust?

Selgub, et väheste rõõmuks ja maksumaksja kurbuseks on ehituste riigihangetel toimunud paras turakamäng.

Räägitakse kokkulepetest esimese pakkumise äraostmiseks, et siis ehitustööd "kaotajate" vahel ära jagada. Printsiibil, et 5 miljonit konkursi võitjale, 2 miljonit teise koha laureaadile ja Sonda mees teeb tegeliku töö 50 000 krooni eest ära. 

Aga on hea uudis - see kõik on möödas! Tänase seisuga ei tundu riigi ega linnade hanked ehitusfirmadele enam seksikad. Erasektor annab sedavõrd vägevaid tellimusi. Riigihanke mäng kandub hoopis tee-ehitusse. Seal on tegijaid vähem, tähendab, mäng suurematele kasumitele. 

Milline mäng siis?

Viis aastat, alates sajandivahetusest, on käinud ehtne turakamäng Suurte Eesti Ehitajate ja Suurte Eesti Riigitellimuste vahel. Selles mängus harjutati uusi võtteid, sõeluti välja kõvema poliitilise tagalaga mängijaid, vahetati välja mängureegleid mittetunnustavad ametnikud. Ja lõpuks sai turakamängust bridž, sest lihtsate ehitusmeeste seast koorus välja Suur Nelik.

Suur Nelik - Eesti Ehitus, Merko, FKSM (nüüd YIT) ja Skanska - õppis ära mängu riigihangetega. Pole üldse tarvis olla elus tellist katsunud, et mõista: kui riigihankele tulevad pakkuma kümned firmad, ei teeni keegi kümmet miljonitki. Väiksed hasartsed firmad võivad end hoopis miinusesse pakkuda. Seetõttu on tarvis teha paar tarka käiku. Esiteks, leida "normaalsed" poliitikud ja mõjutada neid, et nad omakorda määraksid paika "normaalsed" ametnikud. Üldse käibib sõna "normaalne" ehitussektoris päris tihedalt.

Suurte ehitusfirmade juhid on ise muuseas üli- ja meganormaalsed inimesed.

Asi on selles, et sel ajal kui automüüja pakub ühte Fordi või turismiagent ühte reisi, pakub ehitusettevõtja enda teenust 50- või 150miljonilise objekti ehituseks. Mõistate vahet? Kui tellija on napsumees, visatakse temaga viina. On tegu golfimängijaga, on ka ehitajal ruuduline jakk seljas. Naislinnapea tahab välisreisi massaažiga? Abimees-ehitusmees on kohal! Ja selle raha eest - kes ei oleks?! Ehitajate seas on  tummiseid naljamehi (Toomas Annus, Jaanus Otsa), kes saavad oivaliselt aru, mis mäng käib. Aga on ka soliidseid hea jutusoonega mehi, kel iseenda üle nalja ei sobi visata (Toomas Luman, Tiit Kuuli). Nali riigihangetega suurtel objektidel - Pärnu haigla, KUMU, Virumaa vangla jt - ei olnud väiksematele ehitusfirmadele väga naljakas. 

Väikesed ahastasid, ausad riigiametnikud (tean mõnda!) hoidsid pead kinni.

Väiksemad ehitusettevõtted, muuseas, on osalt ka ise süüdi, et nad väikesed on. Selle asemel, et osaleda kas või sajal riigihankel, peaasi et kolmel näkkaks, oleks ju näiteks Toomas Trombi juhitud Facio võinud õigel ajal arendada oma betoonitootmist. Skanska on Otsa juhtimise all olnud väga koostöövõimeline, ilmselt siis ka sõnapidaja, millist omadust Remeti juures näiteks väga ei rõhutata. Aga viimaste aegade suure kasvu on Suur Nelik saavutanud suuresti seljad kokku pannes. Minu veendumuse kohaselt kokku leppides klannimängus, mida toetavad ka poliitikud. Väiksemad vennad olgu vait või ei saa isegi allhankes osaleda.

Ütleme nii, et ei tahaks olla väiksem ehitaja, kellele 21. keskkooli ehitusel öeldakse "betooni ei saa, sest pakkumisel mängu kaasa ei mänginud".

Virumaa vangla puhul leidis Suur Nelik endale poliitiku, kes pani peatöövõtjale lati paika, nimelt kehtestas firmale käibe piiri, millest väiksema käibega ettevõte lihtsalt ei konkureerinud. Aga oh seda nalja - lati alla jäi napilt (mõne protsendiga) ka Eesti Ehitus! Arvaksin, et mitte juhuslikult, vaid see oli tellijafirma TSM nüke Eesti Ehitusele. Koger ja Partnerid jäi pakkumisest üldse välja. Riigi Kinnisvara, kes kogu asja organiseeris, läks lõhki. Juhataja ei soovinud käibepiiri seadmisest kuuldagi. Toimus aga poliitiline bridžimäng ja - hopp! - mängis Keskerakond Olari Taali asemel Riigi Kinnisvara nõukogu esimeheks Kalev Kallo. Võib arvata, kes neist kahest mehest on oma otsustes iseseisvam. 

Meie Eesti riigi kinnisvarafirma juhatus sai kinga!

 Igatahes Merkost väiksemad firmad Viru vangla teisele konkursile ei roninudki. Kadusid millegipärast ära. Seetõttu sai maksumaksja hinnanguliselt 100 miljoni võrra kallima vangla. Täna on ehitusplatsil paljud väikesed jälle kohal, isegi ka Koger.

Nagu Kunstimuuseumile sobilik, mängiti seal loovalt. Mängu nimi oli "omad mehed hagevad, omad koos ehitavad". Esimene pakkumisvoor (ehitushind veidi üle 500 miljoni krooni) vaidlustati Eesti Ehituse ja väiksema Remeti poolt. Kulus aega (ka ehitushinnad tõusid pidevalt), samas oli tellijal millegipärast pidevalt jube kiire. Oli tunda, et selle "kiire-kiire" tekitasid kavalate ehitusmeeste veel kavalamad advokaadid, igatahes anti selle põhjendusega ehituse nulltsükkel ilma konkursita Merkole. Üllatusena ei läinud keegi bridžikaaslastest seetõttu kohtusse! Merko võitis ka kogu peatöövõtu konkursi. Objekti koguhind tuli 760 miljonit, sh km. Pärast lepingu sõlmimist tõusis hind veel 77 miljoni võrra, ütleb Riigikontroll... Ehitustöödel lõi kaasa ka Eesti Ehitus. Mõlemad firmad kajastavad KUMUt oma koduleheküljel ühe suurema tööna.

Raske öelda, palju see kokkumäng riigile maksma läks. Alatiseks ehitajate naljaks on lisatööd, mida kõige kogenumadki projekteerijad-planeerijad justkui ette pole näinud. Lisatöid telliti kultuurirahva arvel muuseumile seitsmel korral. KUMU nõukogu, poliitikute kätetöö, lihtsalt oli pehmeke (eesotsas Mart Meri, Signe Kivi, Margus Allikmaa, Urmas Paet).

Pärnu haiglas juhtus nii, et esimese-teise koha võitjad (ikka Suure Nelja hulgast) jagasid töö ära, moodustades selleks ühisfirma...

Need näited ühtekokku aga ei räägi veel klannimajandusest. Lihtsalt 15 aasta jooksul on väikeses riigis eri valdkondades kujunenud oma eliit, kes kiilub end tippu kinni ega taha uusi tulijaid ligi lasta. Nii on EV diplomaatilises teenistuses, kunstiadministreerimises, põllumajanduse eurotoetuste vallas. Jõuame kirjutada ka kohtutest. Ringkäendus on ühtaegu igav ja ohtlik. Toon kaks näidet kinnisvaraäri äärmustest.

Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus mõtles - või "mõtles", sest nukud ei mõtle - välja Lasnamäe karjääri "haljastusprojekti" - 32 hektarit Lasnamäe epitsentris pidi abilinnapea Taavi Aasa jutu järgi heakorrastuslikul eesmärgil pargi ja "mõnede korterelamute" rajamiseks otsustuskorras rändama Merkole. Avalik võim, keda esindas minu arvates ülimalt segaste fraaside saatel Taavi Aas, poleks ope ratsiooni ebaõiglusest kuidagi aru saanud. Keskerakonna käekiri oli eriti metalne - kiiresti allkirjad alla, kes ikka kobiseda julgeb. Pärast kisa ajakirjanduse ja välja ilmunud teiste pakkujate suust (sh Endel Siff ja Alo Koop) võttis linn asja tagasi ja ... pani paika PIIRATUD KONKURSI sisuliselt jälle tuntud Suure Neliku jaoks. Siff vihastas ja läks eile kohtusse.

Riik aga tegi aprillikuus katset kolida taas üks Siseministeeriumi asutus - Sisekaitseakadeemia - krundivahetuse korras Pärnu maanteele Keskerakonna toetaja Oliver Kruuda kinnistule. Kolima peaks see asutus tõesti, aga minister Kalle Laanet kohkus tagasi plaanist ilma konkursita kinnistuid vahetada. Kolimine seisab, kuna Sisekaitseakadeemiasse sisseastujaid oli tänavu napilt, ei teatagi, mis koolist saab.

Kokkuvõtvalt: ühel hetkel tõmbab ühine bridžimäng ülejäänud turakate selja taga poliitikud ja ehitajad nõnda kaasa, et nad unustavad igasugused "normaalsed" piirid.

Ma tunnen peaaegu kõiki Eesti ehitusjuhte EÜEst alates aastast 1981. Kindel on, et kui nemad oleksid ajakirjandustööle sattunud, oleksid nad klannimeestele keevitanud, nii et kõrbeb. Olen kindel.

Seepärast vaadakem, kallis lugeja, lootusrikkalt Eesti Rahva Muuseumi, ühe Tallinna ja ühe Tartu suurhaigla ning Tallinna Lennujaama ehituskonkursse! Lennujaamas on eurolatt muuseas nii kõrgel, et ükski Eesti ehitusfirma ei kvalifitseeru. Euroopa mängib meie Suure Neljaga turakat...

PS Ja veel, tuntud riigihankurid: igale huvilisele on selge, et Riigihangete netilehekülg on aastast 2004 tuksi keeratud. Paluge ametnikke, kes teie peost söövad, et saaks vaadata kõiki laekunud pakkumisi. Ja ka seda, kui paljud isikud on pakkumise tegemiseks dokumendid välja võtnud. Sealt saab järeldada, kes mis põhjusel laua äärde mängima ei tulnud.