Pipar paneb lapsed lööma!
Pipar – nii hüüti tulevast spordikangelast Andrus Värnikut koolipäevil. Eks see nimi kõneleb nii mõndagi poisist endast.
“Koer poiss oli, kippus rohkem ikka staadionile,” muigab Värniku omaaegne klassijuhtaja ning Antsla gümnaasiumi praegune huvijuht Liivia Rebane. “Andrus oli samas ka teiste laste seas väga populaarne, sest tal oli makk ning ta tõi selle klassiõhtutele alati kaasa.”
Staadionil ei käinud Pipar niisama vedelemas. Külli Sisask, gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, mäletab Värnikut neljanda klassi kekatundidest alates. Alguses ei ilmutanud tulevased rekordid end veel kuigivõrd. “Sügisel viskas ta palli ainult 22 meetrit,” lausub Sisask, “kevadeks aga juba 36 meetrit.”
Praegu viskab kooli kõige kõvem spordipoiss, kaheksanda klassi kasvandik Martin Saar 100 meetrit ja 88 sentimeetrit.
Ja see pole veel kaugeltki kõik.
Värniku mantlipärija?
Kooli direktor Heinar Kool kinnitab, et Värniku tähelend on tublisti parandanud laias laastus kõigi Antsla õpilaste sportlikke saavutusi. Selle illustreerimiseks trükib ta oma arvutist välja põhjaliku eduraporti.
Kui läinud sajandi lõpuaastatel laekusid kooli kontole vaid mõned maakondlike võistluste medalikohad, siis selle aastasaja alguses hakkas üha rohkem kogunema ka üleriiklikke punktikohti. Kool hakkas taas osalema TV 10 olümpiastardi sarjas ning on sealt nüüdseks toonud seitsmenda, esimese, kuuenda ja tänavu neljanda koha. Martin Saar võitis olümpiastartides tänavu vanema vanuserühma üheksavõistluse. Martinil on muide sama treener, kes juhendas noort Värnikutki – Viljar Nummert.
“Martin on veel nii noor, et Andrusega teda võrrelda ei saa,” ütleb Nummert. Ehkki sügisel, kui Värnik kooli külastas, andis koolipoiss sportlasele üpris tasavägise lahingu palliviskes. Siiski pole Martinil edukaks odaviskamiseks veel vajalikku keha.
“Eks näis, viskekäsi on tal igatahes terav,” loodab Nummert, kuigi möönab: “Terava käega poisse on ennegi olnud, aga odaviskamiseks on vaja ka muud.”
Mida aga arvab Martin ise?
“Parem ikka, kui Värniku eeskuju on silme ees,” ütleb ta napisõnaliselt. “Aga tööd ja trenni tuleb teha ikka nii nagu varemgi.”
Kangelane kodutänavast
Ehkki Nummert arvab, et erilisest sportlikust hüppest ei saa koolilaste seas esialgu veel rääkida, püüab kool oma seotust Värnikuga igati ära kasutada õpilaste täiendavaks motiveerimiseks.
“Nooremate klasside lapsed küsivad kehalise kasvatuse tunnis: “Miks me oda ei viska?” Ja siis me viskame ka,” räägib Sisask. Mõistagi kahanevad huviliste read kohe, kui oda käsitsemise tehnika keerulisus ennast esimest korda ilmutab. Ent vähemalt algus on tehtud.
Kooli rekordiomanikud saavad võimaluse end koos Värnikuga pildistada ning selle foto endale koju seinale viia, lubab huvijuht.
Kooli teine kehalise kasvatuse õpetaja Lea Kukk on märganud, et maakondlikel ja üleriiklikelgi võistlustel on tekkinud ja lehvima löönud oma kooli vaim. “Ergutatakse ja toetatakse üksteist. See teeb südame soojaks.”
Igatahes need kaheksa võistkonda, kes osalesid viimasel maakondlikul teatejooksuvõistlusel, tulid igaüks tagasi auhinnalise kohaga, lisab Sisask. Kas on see sportlase eeskuju või õpetajate ja õpilaste ühise töö vili – see on tõlgendamise küsimus.
“Värnik on meid paremini lööma pannud,” hingeldavad seitsmendikud, kui kooli võimlas peetud jalgpallimatš lõpeb. “Ja jooksma ja viskama. Tore oleks olla sama hea sportlane kui tema.”
