Kopter maksis rohkem kui inimesed
Ligemale aasta pärast traagilist lennuõnnetust Soome lahes valitseb Copterline’i Tallinna terminali juures vaikus. Lennuettevõtja, kelle Sikorsky S-76 C+ helikopter 10. augustil 2005 14 inimest märga hauda viis, on tegutsemise peatanud, ettevõtte juhi Kari Ljungbergi sõnul ajutiselt. Uusi broneeringuid vastu ei võeta ning kopter seisab Soomes remondis – eriti hoolikas remondis, mis võtab aega vähemalt kuus nädalat. Vestluses Ljungberiga ilmneb siiski, et mängus on teinegi argument: suvi. Suvel olevat hea korralikult remontida, sest reisijaid on vähe. Niisiis taandub kõik otstarbekusele ja rahale.
“Raha ja Copterline” on neil päevil tuline sõnapaar ka vähemasti kolmes kindlustusfirmas – kompaniis, kus oli Londoni kindlustusmaakleri Houlder Insurance Services (Aviation) Ltd kaudu kindlustatud Copterline ning USA kopteritootjat Sikorsky teenindanud firmades (Sikorsky vahetas kindlustajat kümmekond päeva enne õnnetust). Vahetult pärast traagilist 10. augusti kõneldi kindlustusteemadel ka Eesti ajakirjanduses ning summad aina kasvasid – Copterline’i juhid laususid, et reisijad olid kindlustatud kahele, koguni 4,7 miljonile. Siis, augusti lõpus, hakati ootusi kärpima.
“Segadus kindlustusega: kopteriõnnetuses hukkunute omastele superhüvitisi ei maksta,” teatas SL Õhtuleht. Too artikkel, milles usutleti Copterline’i Eestis esindava Sorainen advokaadibüroo vandeadvokaat Carri Ginterit, andis lugejatele teada, et väljamaksmisele lähevad vaid “otsesed rahalised kulutused”, kuid seda, mis summadest jutt käib, ei tahtnud Ginter öelda. Tänaseks on selge, et omastele maksti 16 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut – summa, mis vastab ligikaudu 300 000 kroonile. “Advokaadid kutsusid meid välja, tutvustasid ja ütlesid, et matusekulud kaetakse,” meenutab tütre kaotanud Külvi Kuusk.
Copterline on samal ajal saanud kindlustusfirm adelt kaotatud sõiduki eest kätte seitse miljonit dollarit – Eesti rahasse ümber arvutatult 85,9 miljonit.
Carri Ginter on valmis seadusi tutvustama. “Euroopa lennuettevõtja vastutust reguleerib EL määrus 2027/97, mida muudeti oluliselt hilisema määrusega 889/2002. Vastavalt muudetud määrusele maksab lennuettevõtja õnnetuse korral 16 000 SDR (arvestusühik ehk special drawing right),” selgitab ta. “Raha on mõeldud selleks, et omaksed saaksid ületada majanduslikud raskused, mis vahetult õnnetusega kaasnevad. Copterline’i kindlustusandjad tegid need maksed niipea, kui õnnestus välja selgitada isikud, kes olid õigustatud hüvitist saama.”
Kui lugeda määruse 2027/97 teksti, on siiski märgata mõningaid erinevusi, lausa nüansivahesid. Copterline’i advokaat räägib 300 000 kroonist kui rahast, mis aitas omastel “ületada” õnnetusega kaasnevad “majanduslikud raskused”, määrus 2027/97 seevastu nimetab 16 000 SDRi “minimaalseks” “ettemakseks”. See ettemakse peab tõepoolest katma õnnetuses lähedase kaotanute “esmased majanduslikud vajadused”, kuid lennuettevõtja esmane vastutuspiir on tegelikult palju kõrgemal – 100 000 SDR (ca 1,8 miljonit krooni). “Kui kahju ei ületa 100 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut reisija kohta, ei saa vedaja keelduda selle väljamaksmisest,” teatab määrus. “Vedaja võib keelduda kahjunõude hüvitamise osast, mis ületab 100 000 SDR, siis kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud vedaja või tema teenistuja või esindaja hooletuse ega muu süülise tegevuse või tegevusetuse tõttu.”
Küsime kommentaari kindlustustemaatikaga Soomes tegeleva advokaadibüroo Bützow Nordia juristilt Leena Pyymäkilt. Pärast oma kliendiga konsulteerimist vastab soomlanna, et 16 000 SDR on automaatne ja kohene väljamakse, 100 000 SDR asjus tuleks aga esitada nõue ning täpsustada, milles kahju väljendus. Pyymäki sõnul seda keegi siiani teinud ei ole. Siinkohal väärib märkimist, et isegi Pyymäki pole kindel, kes on kopteri kindlustaja. Tema büroo palkas Briti õigusbüroo, kelle on omakorda palganud kindlustusmaakler Houlder Insurance Services (Aviation) Ltd.
Õnnetuses hukkunud noore muusiku Carolina Kremenetski ema Külvi Kuusk kohtub Ekspressiga Viimsi Muuseumis. Kuraatorina töötav daam räägib mõtlikult ja siiralt ning kibedust võib tunnetada vaid tema üksikuis lauseis. Raha ei too hukkunud tütart tagasi, teab Kuusk, see on selge. Kuid siiski: “Üks asi, mis oli väga inetu – kui juba rahast rääkida -, kuidas alguses pärast seda õnnetust sõideti kohe välja suurte ilusate numbritega, mida meile kohe lähemas tulevikus peo peale makstakse. Õnneseened, eks ole?” Naine naerab kuidagi tehtult.
Aga?
“Aga ei maksta. No üldse see on ju väga tobe minu meelest. See kuidagi ei taha meelest ära minna.”
Palju siis lubati maksta?
“Viis miljonit kohe lähema nädala jooksul. Väga kiiresti, kõikidele kannatanutele.”
Tänaseks on vähemalt osa Copterline’i õnnetuses kaotusi kandnud eestlasi – Külvi Kuusk, Aini Härmi, kuid ka Oliver Kruuda – palganud ühise advokaadi, kelleks Ekspressile teadaolevalt on Teder, Glikman & Partnerid büroo osanik Daisy Tauk. Eestlased on leidnud endale juristi ka USAs, ent kompensatsioonivaidlustesse ükskõikselt suhtuv Kuusk ei mäleta enam Ameerika advokaadi nime. Seda soovitab ta küsida Daisy Taugi käest. Tauk ei julge Ekspressiga antud küsimuses paraku vahetada isegi poolt sõna ning edastab sekretäri kaudu, et ei tohi midagi kommenteerida. Kõne katkeb joonelt ka parasjagu Aasias puhkava Kruudaga.
Maineka USA advokaadibüroo Kreindler & Kreindler advokaat Stuart R. Frankel on teine tera. Ta räägib pikalt, põhjalikult ja varmalt. Siin pole midagi imestada, sest lennukatastroofid on Kreindler & Kreindleri leib – ettevõte on olnud seotud enam-vähem kõigi märkimisväärsete õnnetustega alustades China Airlinesi lennu 611 allakukkumisest Taiwani lahte ning lõpetades presidendikandidaat John Kerry naise Teresa Heinz Kerryga, kes kaotas oma esimese mehe lennuõnnetuses 1991. aastal. Frankel isiklikult on nõudnud Muammar Gadaffilt välja 4,5 miljardit dollarit neile ameeriklastele, kes kaotasid oma armastatud Pan Ami lennuki allapommitamises – tänaseks on Liibüa maksnud kaheksa miljonit igale perele.
Maheda jutuga Frankel ei esinda siiski kodueestlasi, vaid kolme USA peret New Yorgis, Minnesotas ja Californias, kes kandsid kaotusi Kristel Solli, Lydia Riis Hamburgeni ja Mary Elisabeth Hamburgeni hukkumise tõttu. See, kas Kreindler läheb kohtusse Copterline’i, Sikorsky või – õnnetuses aina tõenäolisemalt süüdlasena paistva servo valmistanud – HR Textroni vastu, pole veel selge. Esialgu tuleb oodata ära uurimise lõpp, toonitab Frankel. Kui asi kohtuni jõuab, võib Kreindler minna vandekogu ette New Yorgis, Sikorsky asukohaks olevas Connecticutis, Minnesotas või Californias. Eesti ega Soome seadused asja ei puutu, küll võib võimaliku kohtuasja esitamise alus olla – lisaks osariigiseadustele – rahvusvaheline “Death on High Seas”.
Frankel selgitab, et erinevalt Eestist võimaldab USA õigussüsteem nõuda hüvitist ka õnnetusest tulenevate mittemateriaalsete kaotuste eest. Näiteks kuulub hüvitamisele pereliikme hukkumisest tulenev armastuse, toetuse, nõuannete, turvalisustunde, seltsi ja moraalse toe kaotus (abieluinimeste puhul lisandub kompensatsioon abielulise läbikäimise kadumise pärast). Ühendriikide kohtupraktikas hõlmab taolisi kompensatsiooninõudeid lühendatult termin “loss of care, comfort and society”.
Oleks emotsionaalsete kaotuste eest võimalik Ühendriikide kohtus raha nõuda ka hukkunud eestlaste omastel? Frankel peab väikese mõttepausi ja vastab, et kui süüdlaseks osutub Connecticuti osariigis tegutsev Sikorsky kopteritehas või servo tootnud HR Textron, võiks see USA kohtute meelest ilmselt olla õigustatud jurisdiktsiooniga (subject matter jurisdiction). Samas võtvat kohtud arvesse ka muid argumente, sealhulgas otstarbekust. Kokkuvõttes jääb mulje, et Frankel kahju kandnud eestlaste ja soomlaste võimaluses USA kohtusse minna just sajaprotsendiliselt kindel ei ole. See reserveeritus peegeldub ka tema jutust kõlavates omadussõnades – kui kaks ühendriiklast, kelle surm teel Tallinnast Helsingisse enneaegselt röövis, olid Frankeli sõnul “vaimustavad inimesed” (won-derful people), siis hukkunud kodueestlased kujutasid endast lihtsalt “tublisid Eesti kodanikke”.
Samal ajal ja siinpool Atlandi ookeani loodab Copterline tegutsemist jätkata. Firma boss Kari Ljungberg on lendude jätkumises kindel “sada protsenti”. Samas ei saa mööda faktist, et märgatavalt personali vähendanud Copterline’ist on raske aasta jooksul lahkunud mitmed eestlased, kes ettevõttele kunagi Eestis näo andsid.
Tegevjuht Tõnis Lepp on suundunud tööle majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, turundusega tegelnud Sigrid Tammes kuulub aga juba mõnda aega Tiit Pruuliga seotud reisibüroo GoTravel juhatusse. “Taoliste katasroofide puhul on alati firma edasise toimivuse seisukohalt kaks võimalikku stsenaariumit – kas inimeste mälu on lühike ja õnnetus unustatakse pea või valitseb reisijais hirm, mis oluliselt mõjutab reisijate arvu,” tunnistab Tammes. “Copterline’i puhul loodeti esimest, kuid tegelikkuses toimis teine stsenaarium.”
Ta toob näite Estline’i juhtumi varal, mil Tallinn-Stockholmi laevaliiklus saavutas Estonia laevaõnnetuse eelse taseme alles seitse-kaheksa aastat hiljem, pärast kaubamärgi vahetumist. Sestap tegi ka Copterline Estonia OÜ ettepaneku viia Copterline’is läbi nii sisemine kui ka väline imago- ja brändimuutus. “Kahjuks Copterline’i suuromanik seda tegevusplaani ei pooldanud” ning, nagu Tammes möönab, suundus ta otsima uusi väljakutseid. Kas ka Tõnis Leppa sundis lahkuma usu kadumine, jääb vastuseta küsimuseks.
Sügavalt usklik Külvi Kuusk lausub, et tema lendaks kopteriga küll. Ta ei karda. Võttis aega peaaegu pool aastat, enne kui ta jälle klaverimuusikat kuulata suutis, kuid veebruaris, siis kui pianistist tütrel oleks olnud sünnipäev, tuli Carolina sõbranna külla ja mängis klaveril neid lugusid, mida Carolinale kõige enam esitada meeldis. Sel päeval sai Külli aru, et muusika rõõmustab teda jälle.
Kaugel Minnesotas pole 82aastane Arthur Hamburgen saanud üle küsimusest – miks ei jõudnud abi tol päeval kohale kiiremini. Niipalju kui vanahärra omal jõul on välja uurinud, nägid kohale tõtanud päästjad kopterit veepinnal olevat – vee alla vajus see 10-15 sekundit hiljem. Tema tütrel Mary Elizabeth Hamburgenil, kes hukkus koos oma ema (ja Arthuri naise) Lydia Riis Hamburgeniga, polevat olnud väliseid kehavigastusi. Mõte sellest, et ehk oleks jõudnud neid siiski päästa, on ajuti peaaegu talumatu. Siis püüab Arthur mõelda positiivseid mõtteid.
Ja ongi nii, et vanahärrale on jäänud vaid üks suur unistus – see, et keegi saadab talle pildi tema tütrest, mis läinud augustis ilmus Pärnu Postimehes. Selle, vahetult hukkumise eel tehtud foto, tahaks Arthur võtta õnnetuse aastapäeval Minnesota osariigi põhjanurka, Huroni järve äärde. Seal kavatseb Arthur Hamburgen puistata tuulde oma tütre tuha. Huroni järv oli paik, kus Mary Elizabethile nii väga meeldis matkamas käia.
Kaasik:
“On kummaline, et hüvitisi pole makstud”
Estonia katastroofis kannatanute huvi esindanud vandeadvokaat Viktor Kaasik (pildil) kommenteerib:
“Estonia puhul koondasime kõigepealt nõuded. Tekitasime olukorra, kus mitte iga kannatanu – oli ju üle 800 hukkunu – ei ilmu oma nõudega. Esitasime kõik kindlustusele, nad maksid kiiresti välja avansi. Kindlustus on ju ka huvitatud sellest, et suurte õnnetuste puhul oleks nõuded koondatult esitatud. Seal käis pigem kauplemine selle üle, kuidas liigitada kahjutasu õigust omavate isikute grupid. Võrreldes sellega, mis esialgu välja pakuti ja mis välja maksti, oli suur vahe. Igal juhul kauplesime tükk aega. Keegi ei ole ju nõus maksma maksimumi, mis võimalik saada. Suuri vaidlusi ei toimunud. Kõik käis kohtuväliste läbirääkimiste teel. Ei usu, et ka nüüd peaks tekkima protsesse. Pigem on asi selle taga, et siiani ei teata, kes on süüdi. Samas reisija ja kindlustaja suhetes ei tohiks midagi toppama jääda. Reisijale ei oma suurt tähtsust, kes on süüdi. Kui info on tõene, et hüvitis pole välja makstud, siis see on kummaline küll, et ligi aasta on möödas, aga küsimus pole lahendatud.”
