Andke ka minu maksud tagasi!
Kui näed pealt röövimist ja kutsud politsei, saab sinust aus tunnistaja.
Kui aga teatad pettusest maksuametisse, muutud põlatud pealekaebajaks.
Sellist suhtumist kohtan päevast päeva. Riigivargus justkui polegi vargus, ei miski kuritöö.
Loen esmaspäevast Päevalehte ja vererõhk tõuseb. Mind ärritavad katked anonüümkirjast, mille leht avaldas. Selle on koostanud väidetavalt mõjukad advokaadid, väidetavalt grupiviisiliselt. Nemad kaitsevad omakorda tähtsaid ärimehi. Mulle tundub, et tegelikult on selle kirja taga lurjused, pätid ja sullerid.
Need tüübid nõuavad, et maksuamet võiks vaiksemalt võtta. Unustada ära kolme-nelja aasta tagused ärid, kus maksud jäid maksmata.
Maksude tasumata jätmist põhjendavad tegelinskid tollal valitsenud äritava ja teadmatusega.
Mulle küll ei meenu, et keegi oleks kolme-nelja aasta eest rääkinud, et valitsev trend on riigile tünga tegemine. Ettevõtjad esinesid ikka ausate investoritena. Kõnelesid heast äritavast.
Ja see teadmatuse asi: ükski riigiametnik pole kunagi väitnud, et offshore-kompaniidega äri ajamine oleks keelatud. Lihtsalt makse peab maksma, muud ei midagi.
Ka minule ei meeldi tulumaks. Kuid olen endale teadvustanud, et see on osa hinnast, mida peame maksma Eesti riigi püsimise ja edasiarenemise eest.
Põhiseaduse järgi on kõik kodanikud võrdsed. Kui nüüd tõesti petturitele andestatakse, siis kutsun üles kõiki kodanikke ja muidu maksumaksjaid nõudma riigilt üheskoos: makske ka meilt juba võetud maksud tagasi! Muidu pole asi aus.
Anonüümsed advokaadid/ärimehed kuulutavad, et neid ei tohi karistada, sest nad investeerisid "säästetud" (loe: petetud) raha Eesti majandusse. Mustalt teenitud raha edasi investeerimine on rahapesu, ei miski muu.
Samuti tahan teada, mis maksab tänapäeval üldse Eesti ärimehe sõna.
Kui uskuda anonüümkirja koostajaid, siis vähemalt poolte ettevõtjate jut ei maksa mitte midagi. Sest nad on pannud täie teadvuse puhul oma allkirjad majandusaruannetele, kus ütlevad, et kõik on korras. Nüüd aga selgub, et tegelikult petsid nad riiki. Äkki petsid veel kedagi?
Ja siis veel audiitorid ja advokaadid, kes kõik need aruanded heaks kiitsid! Mis maksab pettuste paljastamisel nende sõna? Kes neid veel usub?
Just siit tasub otsida põhjust, miks juristid pättärimeeste kaitseks sõna võtavad. Võibolla nemad soovitasid kundedele keelatud skeeme? Ärimehed võiksid vahele jäädes oma nõuandjate vastu nõudeid esitada. Kui aga amnestia mõte läbi läheks, saaksid advokaadid välja kirjutada uued arved: vaadake, kui hästi me teid kaitsesime!
Jaan Mugra Patareisse pistmisel jäi mulle sõprade-tuttavate jutust mulje, et et riik tegutseb maksuasjade uurimisel liiga jõuliselt. Ka mõnel teisel juhul on politseinikud olnud valgekraede suhtes liiga karmid, mis tõstatab politseinike kompetentsuse küsimuse.
Ent jõhkruse kõrval esineb ka täieliku jõuetuse näiteid. Võtame näiteks TV1 ümbrikupalkade asja. Maksuamet sai tasumata jäänud summa ammu kätte. Politsei ei suuda aga mitme aasta jooksul välja selgitada, kes küll seda skeemi juhtis.
Eriti murelikuks muutuksin aga siis, kui kõrged riigiametnikud ja poliitikud anonüümkirja peale tõesti amnestia teeksid. Niimoodi ühes korraliku riigis asjad küll käia ei tohi.
Ärimees – kui amnestiat tahad, küsi seda ikka oma nimel! Ütle ilusasti välja: mina petsin riiki suures ulatuses, ... miljoni krooni eest. Maksuameti või politsei internetiküljel võiks isegi vastav blankett seista.
Võibolla siis isegi andestatakse. Avalik patukahetsus on vahetevahel märksa mõjusam kui (salaja) türmis istumine.
