Cosmopoliitsed naised
üüd on see suhetedraama siis lõpuks möödas!
Eelmisel nädalal helistas Tiina ja lõõtsutas suures ärevuses telefoni:
“Kas sinul on kutse? Cosmopolitani peole?”
Sama küsimusega olid juba helistanud Evelin ja Tuuli. Ning mina vastasin nii, nagu ma nüüd Tiinotškalegi ütlesin:
“Kuule, ei ole.”
“Aga kust saab? Õudselt tahaks minna Cosmopolitani peole. Sinna lähevad kõik – saad aru, absoluutselt kõik!”
Ausalt öeldes tundus Tiina väide mulle mõnevõrra ülepaisutatuna. Kuidas saab öelda, et mingile peole lähevad kõik – kui meid nelja Tallinna seltsielu kõige säravamat ehet pole sinna kutsutud?
“Ei kujuta ette,” ütlesin mina. “Nende kutsetega on mingi jama vist. Muidugi tahaks Cosmopolitani peole minna. Õudselt tahaks. Oi kuidas tahaks!”
“Aga sul tuttavaid ei ole seal?” küsis Tiina. “Kas see kõõm... noh, see sealt Naiste Paradiisist – see, kellega koos sa trennis käid – no see Maie või mis ta nimi oligi – ei läinud mitte Cosmosse tööle? Helista talle ja katsu sebida!”
“Persse,” ütlesin mina. “Paluma ma neid küll ei hakka. Jõle nõme on niimoodi igale poole helistada ja unnata. Minu arust on see alandav.”
“Aga see on veel alandavam – puududa Cosmopolitani peolt!” huilgas Tiina.
“Ise teavad,” ütlesin mina. “Lõppude lõpuks on mul poohui. Võin kodus niisama lambist nina täis tõmmata. Polegi mul nende kärnast pidu tarvis. Või kui tahad, lähme ise kuhugi ja teeme endale mõnusa äraolemise. Põrutame Troikasse ja joome ennast mällarisse. Ning naerame lollide üle, kes ennast neil idiootlikel seltskonnaüritustel eksponeerimast ei väsi.”
Aga Tiina ütles, et kaasaegne naine ei tohi raskustele alla vanduda ning elu ongi selleks, et väljakutsetele vastata ning neist võitu saada ning lubas veel ühte kohta helistada.
“Ehk ikka saab kuidagimoodi,” ütles ta.
“No uuri seda asja. Ja kui saad, võta mulle ka kutse.” P>
Aga Tiina arvas, et see on siuke nibin-nabin värk – hea, kui üheainsa kutsegi välja pigistab. Rohkem polevat kuidagi võimalik. Mingi tuttav suhtekorraldaja tegevat Cosmopolitanile promo ja tal võib üks vaba kutse leiduda.
“Eriti mõttetu mees,” ütles Tiina. “Kohutavalt mõttetu! Ilge tüüp tegelikult. Aga praegu, jumala eest, ma oleks valmis temaga kas või magama.”
“Nojah, kui järele mõelda, siis ma võiks temaga ju ise magada,” tegin mina ettepaneku.
“Unusta ära,” ütles Tiina. “Praegu tahab pool linna selle trossiga magada. Okei, mul polegi praegu rohkem aega rääkida, pean kohe hakkama liini ajama, enne kui Evelin või Tuuli minust ette jõuavad.”
Nende sõnadega lõpetas sõbranna oma rahutukstegeva, südantvalutamapaneva, hingekriipiva, masendusttekitava ning meeletult kaamosehõngulise telefonikõne! Mõtlesin, et keskendun vahelduse mõttes tööle, et häirivatest mõtetest vabaneda. Pidin nimelt Stiilile siva kolumni valmis viskama, erektsioonihäiretest. Mõtlesin kirjutada, kuidas Teise maailmasõja ajal Ingismaa elanikke läheneva erektsiooni eest udusireenidega hoiatati. Ja kuidas Peterburis erektsiooni auks kõigist Petropavlovski kahuritest kogupauk anti. Ja kuidas pioneerilaagris ükskord öine erektsioonihäire oli. Jah, mõtteid on mul palju – megapalju! –, aga keskenduda oli raske.
Mõtlesin, et lähen valan endale ühe mehise viskigroki, et ehk on alkoholist abi. Esikus leidsin Memedovi kohmitsemas.
“Noh, Zabit, kuhu sina veel nii hilja õhtul paarutad? Ujula on juba kinni.”
“Ah, Annuška, mis ma ikka,” ütles Zabit. “Mõtlesin, et ma vist ikka lähen sinna Cosmopolitani peole. Ega õieti ei viitsiks minna, aga samas, ma pole täna ju õieti õue saanudki. Hakkasin hommikul neid “Põhjala ristisõdu” lugema ja nii see läks... Nii et võiks natuke tuulutada küll. Need kuradi presentatsioonid ja esitlused on muidugi sitaks igavad. Kogu aeg ühed ja samad näod.”
“Mis asja? Sul on Cosmpolitani peo kutse? Anna siia!”
Ja läinud ma olingi! Vaat kui kasulik on ikka teinekord ära kuulata, mis abikaasal öelda on.
Pidu oli tore, absoluutselt kõik olid kohal, rokkisime hommikuni. Ma valasin Ken Saani õllega üle.
