Antidepressantide dessant
Ütlen ausalt: tagasihoidlikkus on viimane asi, mille vähesuse all minusugune daam kannatab, ja edev olen ka nagu siiami kass, aga siiski üllatab tähelepanu, mis mulle osaks langeb.
Eile näiteks tekkis idee Stockmannist pudel viina ja paar sukki osta. Lihtsalt oli selline pisut nohune olek, mille vastu aitab üks korralik viinasukk. Mõtlesin parajasti, mida võtta – kas Saaremaad, Viru Valget või Stolitšnajat –, kui korraga kargasid juurde kaks chick'i, kes kukkusid nagu ühest suust seletama, et nad on minu fännid. Minu kolumnid andvat neile elujulgust ja eneseusku ning aitavat toime tulla sügisängistuse, talvemasenduse, kevadhirmupaine ja suvedepressiooniga, samuti argirutiini ja alkoholilembeste meestega. Ja neil olevat palju kasulikke vihjeid, mida ma võiksin kolumnides ära kasutada. Jätsin ostukorvi kus seda ja teist ning pagesin ummisjalu kaubamajast.
Jumala eest, fännide vastu ei ole mul midagi! Väga nõme oleks ajalehte kolumne kirjutada, ilma et keegi neid loeks. Ja autogrammide andmise kohta pole ka miskit öelda. Mäletan, kuidas sai plikapõlves Anne Veski allkirjaga foto üle rõõmu tuntud. Aga kuskilt läheb piir. Kindlasti ei sobi oma iidolit kaupluses tülitada. Mina küll Anne Veskile viinapoes "kasulikke vihjeid" andma ei kippunud.
Ükspäev helistas keegi plikake SLÕhtulehest ja uuris, mida ma Anu Saagimist ja Kati Murutarist arvan. Tule taevas appi, normaalsel inimesel on tähtsamaidki asju, mille peale mõelda. Murutar ja Saagim ei lähe mulle absoluutselt korda. Ma Murutari raamatuid ei loe ja kui Saagim telekasse tuleb, vahetan kanalit. Kogu lugu. Miks on tarvis sellises küsimuses tülitada? Ja ausalt öeldes olekski väga ebameeldiv näha oma nime SLÕhtulehes koos Saagimi ja Murutariga. Tänasin viisakalt tähelepanu eest ja lülitasin telefoni välja.
Tahakski siinkohal kasutada juhust ja öelda: armsad ajakirjanikud, kes te teenite oma igapäevast leiba naisteajakirjades ja kõmulehtedes ja talkshow'des. Ma saan aru küll, et te peate täitma reklaamist vabaks jääva ruumi. Ja selleks pole midagi lihtsamat kui helistada mõnele huvitavale inimesele. Aga mind pole mõtet tülitada. Ma ei hakka teile oma meigikoti sisu ette näitama, rääkima "saladustest", mis hoiavad abielu värskena ega tutvustama oma trenni-, ilu-, toidu- ja seksinippe. Kui mul on midagi Eesti rahvale öelda, siis kirjutan sellest oma kolumnis. Nii et kustutage heaga minu telefoninumber oma mälust ja jätke mind rahule. Las annavad intervjuusid need, kellel teist väljundit ei ole.
Lõpetuseks vastan paarile lugejakirjale, mis on laekunud elektronposti teel.
Pille Tallinnast küsib, kas ma kuskil tööl ka käin. Vastan: kunagi käisin, aga enam minna ei kavatse. Tööl käia on ikka äärmiselt nõme. Seal kohas, kus ma viimati töötasin, peeti näiteks hommikust õhtuni koosolekuid. Ma alguses ei saanud aru, miks inimesed tahavad vahetpidamata koosolekutel istuda. Aga siis taipasin: nad on valmis ükskõik milleks, et vaid kojuminekut edasi lükata. Paljude inimeste kodune elu on ju õudne. Neid ei oota seal keegi – või vastupidi, ootavad näljased lapsed ja tänitav abikaasa. Mina heameelega ainult kodus külitakski. Isegi kesklinna ei viitsi enam niisama hängima minna. Kui, siis ainult trenni ja poodi ja teatrisse ja kinno ja mõnikord sõbrannadega kohvikusse.
Reet Tartust küsib, kuidas ma suhtun armukesepidamisse. Tal olevat tore mees ja vahva pojapõnn, aga nüüd tekkinud tal suhe endast 20 aastat vanema abielumehega. Vastan: suhtun väga halvasti. Juba üksainus mees võib sul juhtmed niimoodi kokku lasta, et nende lahtiharutamiseks läheb vaja antidepressantide dessanti. Mis siis veel kahest või kolmest rääkida! Ja kui üldse armukesepidamise teed minna, siis mingite vanade käsnadega pole küll mõtet jamada. Noor vaimsete huvidega kunstitudeng või tugev spordipoiss on iseasi.
Sirli Pärnust tunneb huvi, kuidas võidelda kaamose ja talvemasenduse vastu. Vat siin mul isiklikud kogemused puuduvad, nimetatud fenomenidega olen tuttav kirjanduse vahendusel. Kes sööb regulaarselt sooja toitu, ei koonerda alkoholiga, liigub ja magab palju ning riietub vastavalt ilmale, ei tohiks küll kaamose ega masenduse üle kurta.
Selle mõttega on ilus lõpetada.
