Avo Viioli must päevik
Tellin baarist tom collinsi kokteili ja jalutan mänguautomaatide vahel uitaja näoga ringi. Vaatan inimesi ja mänguaparaate ning tean, et olen praegu ka ise jälgitav. Tänasel päeval on palju mittemängivaid inimesi. Minust jalutavad mööda kaks naisterahvast, mõlemal käes karp krooniste müntidega. Nad vaatavad vabu mänguautomaate ja kaovad mu silmist vähem valgustatud saalinurka. Pole sugugi ükskõik, millise aparaadi taha istuda. Kui mänguautomaat on vaba, siis on tõenäoline, et sellest on hiljuti suurem võit välja võetud või on see viimasel ajal vaid raha söönud. Igapäevased mängijad teavad täpselt öelda, milline aparaat sööb ja milliselt on võitu loota. Õnne neile mängus.
Ma olen veel liiga argine, liiga kaine, kokteiliklaas käes on juba pooltühi ja mingit unustavat lõbusust ei ole kusagilt tunda. Oleks pidanud tellima kokteili topelt Beefeateriga. Äkki jääb kõik vaikseks ning siis kostub lärmakas kankaaniviis koos tantsutüdrukute kilgetega. Väikesest uksest baari kõrval lendavad seelikuid lehvitades välja kolm tantsutüdrukut ning alustavad väikesel tantsuplatsil kiiret tantsu. Tantsuplatsi ees toolidel on end vaatama seadnud kaks seltskonda, üksikud noormehed nõjatuvad kaugemal vastu posti ja mängusaali poolt liigub veel mõni üksik tantsunumbrit vaatama.
Enamik mänguekstaasis mängijaid ei lase end segada.
Tänane õhtu on lõbus. Mänguseltskond erineb tavalistest kasiinoskäijatest, kuigi ka nemad on kohal. Pokkerilauas, kuhu ma lõpuks istun, on seltskond kogu aeg vaheldunud, nüüd istume siin kahekesi ühe vanema mehega Moskvast. Lauas käib juba kolm tundi pidev lõõp meie ja diilerite vahel. Ma olen nii kaotanud kui ka võitnud ja mu naaber on nii kaotanud kui ka võitnud. Ma ei tea, kuidas on tema seis, kuid minu ressurss lubab veel rõõmsameelselt mängida. Aeg läheb väga kiiresti - alles see oli, kui kell sai kaksteist, nüüd on juba pool kaks. Ei tea üldse, mis toimub väljaspool neid seinu ja väljaspool seda lauda.
Natuke aega tagasi sattus siia juhuslik noorteseltskond. Neist õhkus diskoteegijärgset elevust, positiivsust ja elurõõmu. Nende omavaheline jutt ja silmavaated tõid valguse mängulauda. Poisid olid väga hasartsed, seletasid tüdrukutele, mis kaarti tuleb võtta ja kuidas võit tuleb. Tüdrukud vaatasid suurte silmadega ja üks neist tundis ennast siin ilmselt ebamugavalt. Püüdsin silmanurgast kinni ta näoilme, kui ta vaatas mind ja Moskva meest - seal oli põlgust ja hirmu ja vastikust. Mõne aja pärast hakkas ta ühte poissi endaga ära kutsuma, siis läks ise, siis läks teine tüdruk ja natukese aja möödudes lahkusid ka poisid.
Mängulaual toimuv ei sega meie laua vestlust. Moskva mees paiskab vestluse vahele aegajalt “?? ? ?????? ????," ja patsutab seejuures oma kiilaspead, mis toob oma heatahtliku koomilisusega kaasa üldise lõbususe. Kuigi ma ei saa aru, miks ta ennast vanaks mädarõikaks nimetab, aga ju siis on vene keeles selline väljend juurdunud. Arutame pärast lauas, kust tuleb venekeelne väljend "?? ????? ????", millele eesti keeles vastab üllatusväljend "on alles lugu"; või "?? ????? ?? ????????? I>", mis eesti keeles on ligikaudu "mitte mõhkugi ei tulnud välja". Nii see õhtu läheb. Ja siis lõpetame meiegi ning läheme koju. Hakkab juba valgeks minema.
***
Astun tuttavasse, peaaegu tühjade laudadega mängusaali, tervitan peanoogutusega diilereid ja istun pokkerilaua taha.
"Tuhande eest viiekümneseid ja ülejäänu eest sajaseid," ulatan diilerile kuus viiesajast. Panen kahele väljale viiekümnesed mängužetoonid esialgseks kaartide prooviks. Poole pealt lauda istudes ei tea, kuidas kaardid jooksevad. Vaatan, kuidas diileri käed segavad kaardipakki.
"Kas te saate kella lasta?"
Diiler paneb kaardipaki kõrvale ja helistab baaridaamile kohaletuleku märguandeks.
"Tooge mulle palun Martini vähese jääga ja ilma sidrunita. Kas te saate purustatud jääd panna?" ütlen kohaletulnud baaridaamile oma soovi.
"Ma vaatan. Kas veel midagi?"
"Ei. Esialgu piisab"
Võtan diileri jagatud esimese välja kaardid. Siin on nelja paar. Lahja, aga las jääb. Diileril on ees poti kümme. Ei midagi ütlev kaart. Panen kaardid lauale ja sada nende peale. Pokkeris peab eespanusele e antele panema topeltpanuse järele. Vaatan teise välja kaarte, seal pole midagi. Lükkan kaardid ära ja diiler võtab ühe käega minu viiekümnese žetooni ning teise käega lükkab mu kaardid mänginud kaartide boksi. Diiler avab oma kaardid. Kümned ja kuningad, kaks paari. Kõva mäng. Asetan uuesti ante panused. Seekord tõstan esimese laua panust sajale. Teen diileriga juttu.
"Teil saal päris tühi. Kliendid on alles tulemas."
"Siin käivad nad kuidas juhtub. Alles olid siin kaks mängijat Black Jacki lauas"
"Black Jack on populaarsem kui pokker. Rulli vist ka armastatakse keerutada?"
"Kuidas kellegile meeldib. On nii ruletis kui Black Jacki laua ääres," jääb diiler neutraalseks.
Panen Martini-klaasi käest ja vaatan kaarte. Esimene väli mängib, teine samuti. Diileril ei ole midagi. Saan oma "ante" panused ja olen seega kahe mängu tulemusel tasa. See ei tähenda veel mitte midagi, õhtu on veel noor ja kaartidest ei saa veel mingit sotti. Black Jackis omab kaardijooks suurt tähtsust, seal on üks king kaardipakiga ja seejärel tuleb segamine. Siin segatakse peale igat jagamist ja iga vahetuse diiler toob segamata paki kaasa. Ja ikkagi hakkab kaart üks hetk jooksma ja seda peab peale passima.
Diiler segab kaarte ja mina vaatan minu väljadele jagatud kaarte, teen panuseid või lükkan kaarte ära, žetoonid käivad edasi- tagasi - ühesõnaga tavaline pokkeritegevus.
"Millal teil vahetus tuleb?"
"Varsti peakski tulema," vaatab diiler korraks üle õla.
"Vahetus on ikka kolmkümmend minutit?"
"Meil on kakskümmend."
"Ja-jah, mulle vist räägiti."
Kella kasiinos ei ole. Käekell näitab kakskümmend minutit kaheksa peal. Ei ole kasiinos kardinateta aknaid, ei ole ajanäitajaid. Miski ei tuleta siin meelde aja kulgemist või kellaajalisi lubadusi. Igaüks hoolitsegu ise enda eest. Kasiino miljöö loob unustuse hõngu, kõik mured jäävad väljapoole lauda, siin võtab mäng kogu tähelepanu ja emotsioonid. Seniks, kuni raha jätkub.
Sealt tulebki vahetus. Diilerid tulevad rivis justkui vahtkonnavahetus, saavad pit-bossilt* juhise, millise laua äärde minna ja meie lauda tulnud vahetus puudutab õrnalt mängiva diileri selga. Viimased kaardivahetused ja diiler korjab oma kaardid kokku.
"Head mänguõnne," soovib ta lahkudes.
"Tere, " alustab uus diiler tööd. Ta tõmbab uue kaardipaki lauale lahti, laseb vaadata, kas kõik kaardid on pakis ja mastid kohal ning lükkab ümberpööratud kaardid lauale laiali. Semishuffel. Kaartide suurem segamine. Tavaliselt segatakse kaarte laual neid pöialde vahelt üksteise vahele libistades ja siis ülalt alla ümber ladudes, ja nii vähemalt kolm korda. Kui diiler tajub kaardijooksu, võib ta pikemalt segada. Kuradi raisad! Nad on hakanud ka mängu sees kaardijooksu peatamiseks semishuffel'it segama. Ei saa end pidama ning esitan sama küsimuse diilerile.
"Miks teil rea puhul on hakatud semishuffel'it segama?"
"Selline on korraldus. Meie ei saa sinna midagi parata."
"Pokker läheb ju huvitavaks just suurte kombinatsioonide puhul. Niisama laua juures "mängu-ei-ole, mäng-on" pokkerit ei ole mõtet mängida. Te solgite ju mängu. Ma ütlen kohe ära, et kui te peaksite pärast tugevamat mängu semishuffel'it segama, siis mina siin laua taga enam ei mängi."
Diiler lööb pilgu laualt pakki kogutud kaartidele ja hakkab neid segama tavalisel viisil, näppude vahelt kaarte üksteise vahele lastes ja seejärel üksteise peale tõstes. Laua taga on piinlik vaikus. Kõrval seisev inspektor* vaatab enda ette kaugusesse.
"Teie panused palun," katkestab diiler vaikuse.
Avo Viiol kirjutas oma elust raamatu. Jah, ka sellest, kuidas ta Kultuurkapitali raha kasiinos maha mängis. Aga ka sellest, kuidas oli elada ühes kongis kõikvõimalike tüüpidega ja ilma elementaarsete igapäevaste asjadeta. Sellest raamatust saab teada, kuidas käib tee keetmine ilma vett kuumutava seadmeta, kuidas pesta riideid neid seljast võtmata, aga ka sellest, kuidas tekib hirm toidupuuduse ees.
Kogu oma vanglaaja pidas Avo Viiol päevikut. Meeleolult väga erinevat. Aga see tekst on täpselt nii ehe, nagu ta seal kambris sündis. Koos tülide, arusaamatuste, uute kambrikaaslaste ja täiesti võimatuna näivate suhetega. Märtsis 2003 on ta kirjutanud kirjas toimetajale: "Konginaaber on 90ndate alguse tuntud maffiamees. Kõrvalkongis on eluaegsed. Esialgu saan siin hakkama päris hästi. Ma kujutan ette, et tulen välja, elan oma väikest, suletud ümbrusega elu. Töötan ja loon võimaluse selle kaheksa miljoni tagasimaksmiseks... Ja seda mõtet mõeldes tabasin, et olen kapseldunud. Ümbrus on minu suhtes vaenulik ja mina olen ümbruse suhtes kinnine. Ma suhtun skepiliselt mõttesse, et et ühe raamatu avaldamine (oleks selleks siis meenutused või õpik), muudaks inimeste arvamust. See, kes tahab halvasti mõelda, teeb seda."
Ja ikkagi ta kirjutas. Mitte kommentaatorite kiuste, pigem selleks, et ise normaalseks jääda.
Kaks korduma kippuvat küsimust: kas tal on (osa) raha alles ja kas see oli haigus.
Ma usun, et raamatu läbilugemine annab neile küsimustele vastuse ja võtme toimunu mõistmiseks.
Oktoobri lõpus ilmuv raamat koosneb kolmest osast: sündmustest enne ülestunnistust, elust vanglas ja sellest, mis juhtus Avo Viioliga pärast vabanemist. Tänases lehes on katkend esimest osast, mis saab järje järgmises EEs.
Avo Viioli raamatu "Liiga pikk elu" kirjastab Eesti Ekspressi Kirjastus.
Tiina Kaalep, raamatu toimetaja
