Margo Vaino öine Tallinn: Kolm ööd Café Amigos
6. septembri ööl 2001 olin Amigos hukkaläinud armukesega. Ta tõmbas nina täis ja kukkus hoopis mingile jaapanlasele kätt püksi ajama. Tõmbas luku lahti ja ajas käe sisse, supsti! Japs ei võtnud vedu, memm lähenes siis ühele punapäisele iirlasele.
Istusime ööklubi teises otsas asuvas, pisemas saalis. Nad suudlesid, vahtisin nagu kiilupoiss pealt. Kõrval lärmasid maitsetult riietatud purjus sommid. Rüselesin tantsupõranda kõrvale, kopsaka baarileti taha. Inimesi oli väga palju. Suits (olen mittesuitsetaja) ja paks õhk ajasid iiveldama. Laval lärmas suuretissiline noorlauljatar Push Up.
Korraga võttis keegi mu õlast kinni. Mõtlesin, et armuke, kuid mu taga seisis Matinique särgi, Versace pükste ja kallite kingadega pede. Ta päris, et kas ta tohib minu, tuntud inimesega täna magada. Rahas pole küsimus. "P....!" kihvatasin, tegin minekut, vaene homo sai asjast valesti aru ja tuias järele, alles garderioobis sain temast personali abil lahti. Oleksin ikka pidanud ta "heasse kohta" saatma.
27. juuli ööl 2002 aga mängisin Amigos ornitoloogi ning kukkusin ise linde rabama. Raiskasin tol ööl tonni. Leidsin päris kobeda manni, kuid õnnetuseks olin joomatsüklis ning kukkusin keset tantsupõrandat koos piigaga kaks korda pikali.
Plika nimi oli Katrin, mul peaks ta telefoninumber siiani alles olema, pole talle helistanud. Ei tea, miks seda numbrit hoian. Müstiline!
30. augustil 2004 olin ühe uue pruudiga taas Amigos. Olin värskest netikommentaarist lugenud, et see on üks väheseid paiku pealinnas, kus leidub iga päev hoogsalt rahvast. Otsustasin kontrollida. Oligi.
Mehhiko stiilis, hubane sisustus pakkus olesklemisrõõmu sommidele, itaallastele, venelastele, neegritele, kaunite nabadega eesti piigadele, koolialgust tähistama tulnud noortele jne. Teenindava personaliga võis rahule jääda, kuigi nüüd kainena, oli tükk tegu, et purjus inimeste vahelt baarmenini pääseda.
Tobeda mulje jättis mulle saalis askeldav tequilaneiu, pudelid rippusid tal miniseeliku küljes spetsiaalsestes hoidjates ja eemalt vaadates tundusid väljaveninud nisadena. Nürid olid ka personali nahkvestikesed, kollaka lapakaga seljal, lapakal firma logo.
Bände pole minu meelest ööklubidesse tarvis, rahvale läheb peale vana disko. Nii kui vana rokki päris hästi järgi tegev Wild Ones lavale tuli, läks rahvas tantsupõrandalt laiali, osad jäid lohutuseks vahtima bändi kontrabassisti etteastet. Ühe loo ajal mängis too eriti karmis asendis, pill oli pikali kui eit ja noormees selle peal.
Siiski, üks itaalia homopaar jäi LP-ümbristega tapetseeritud tantsupõranda seina äärde ka tantsima. Nad olid naljakad, eriti "naispool". Väike, kõverate jalgadega, nagu kännuämblik, liibukad riided ihu ümber, tobe juuksekrunn kuklas.
Vahepeal üritas üks kurbade silmadega soomlane mu pruuti ära lohistada. Ta silmad läksid veelgi kurvemaks kui nägi, et neidis polnud üksi. Kusagil poole ühe ringis oli rahvast juba päris palju.
Kurbade silmadega somm lootis tantsida ühe nägusa nabaga blondiiniga, ent siis võttis häälekalt sõna tolle boyfrend: "Kuule põder, räägi eesti keelt!" Paraku, somm ju ei räägi, kuid talle oli olukord selge ja silmad vajusid veelgi kurvemaks.
Siis püüdsin aimata, mis ametit keegi välismaalane peab. Näiteks üks baari tulnud neeger? Või mingi grusiininäoga lõunamaa taat? Või kaks soome moori, kes istusid me vastas? Kurat, ei osanud neile tegelastele küll mingit rolli siin ühiskonnas leiutada.
Poole kolme paiku öösel oli koht end minu jaoks ammendanud. Tuntud inimesigi ma kahjuks sel ööl Amigos ei kohanud. Pruut oli ka juba nõksa purjus. Lahkusime. Minu poolt aga kohtumiseni järgmisel neljapäeval ja hoopis mingis teises klubis, pubis, võibolla aga hoopis bobis.
