Lõputu vagiinapäev
iks on nii, et tavaline eesti mees ei suuda ühtegi tähtpäeva meeles pidada?
Nagu arvata oligi, magas Memedov rahvusvahelise vagiinapäeva maha. Seevastu oma pedesõpradelt sain 6. märtsi hommikul palju võluvaid smse ja armsaid õnnitlusmeile. Nii nunnu! Ma leian, et igal naisel peaks pedesõpru olema. Peded lisavad pikantset vürtsi pahatihti rutiinseks kippuvasse argipäeva ning toovad värskendust ja intriigi.
Minul näiteks on väga palju pedesõpru. Väga tore on nendega kohvikus ja šoppamas käia ning Nightmanis tantsimas.
Tavaline eesti mees ei saa ju mitte millestki aru ja räägib ainult autodest ja rahast. Nii igav, nii labane. Aga pededega võib rääkida kõigest, no absoluutselt kõigest. Ja siuke tunne on, et nad saavad kõigest aru. Pealegi ei ole pededega seda ohtu, et mõni sinusse ära armub ja normaalset pereelu segama hakkab.
Võtame näiteks minu hea sõbra Tommi (kahe emmiga). Ta on fantastiline lilleseadja, üks Eesti parimaid. Peale selle kirjutab laulutekste, fännab klassikalist balletti ja on meeletult palju reisinud. Äsja tuli Tomm Vietnamist ja läheb varsti Peruusse kevadet vastu võtma.
Ühel õhtul kukkus Tomm pihtima, kui olime end heast veinist jälle maani täis joonud.
"Tead, Annuška, mul oli ju plaan pärast keskkooli lõppu paberid TPIsse viia. Tahtsin saada masinaehitajaks, tundsin maast madalast suurt huvi mootorite ja masinate vastu. Aga siis hakkasin mõtlema. Õpid, eks ole, mingi viis aastat. Siis lähed kuskile tehasesse tööle ja saad mingi kümme tonni palka. Jama! Aga siis mul sõber soovitas: hakka pedeks. Peded teenivad rohkem ja elavad paremini. Sõber oli juba mingi kaks aastat pede olnud. Keskkool jäi küll pooleli, aga mis siis. See haridus, see on ju puhas formaalsus! Tähtis on, kes sa ise oled ja milline on sinu läbilöögivõime! Sõber näiteks sai kohe telesse tööle."
Seejärel võttis Tomm laualt vana ajalehe, hakkas endale ägedasti tuult näkku lehvitama ning kihistas:
"Oh! Annuška, ma tunnen, et olen nüüd täitsa švipsis vist! Sa üleannetu plika, sa tahad mind vist päris purju joota? Issand, kuidas mu põsed praegu veinist õhetavad! Täitsa jube kohe. Ma ei tohiks vist nii palju juua, vein teeb mu oi kui vallatuks! Imre lööb maha, kui teada saab!"
Aga õhtul kutsusid tuttavad peded väiksele privaatsele vagiinapäevapeole. Issand, kui vahva see oli! Elutuba oli kõik serpentiinide ja õhupallidega ehitud, laual olid küünlad ja maailmatu kohupiima-martsipanitort, mängis mahe diskomuusika. Peded tegid mulle väikseid naljakaid kingitusi ja andsid miljoneid põsemusisid! Oi, milline musimine seal küll käis! Justkui põhikooli klassiõhtul. Nii võluv oli taas kord tähelepanu keskpunktis viibida. Memedovist ei saa ju iialgi aru, kas ta üldse märkab minu kohalolekut või mitte. Aga pededel, näedsa, on ikka pisiasjade peale silma.
Peo lõpp enam nii kena ei olnud, poisid jäid täis ja hakkasid solvanguid ütlema. Aga hõrgult valitud olid needki. Kui lõpuks takso peale hakkasin minema, tuli Tomm ja küsis, kas viskaksin ta Vabaduse platsi. Ta pidavat seal Urmasega kokku saama.
"Aga Imre?" küsisin mina.
"Nevermind, Annuška," vastas Tomm ja tegi vallatult silma. "Ma tean, sa oled ju tõeline sõber ja ei reeda."
Niimoodi lõppes siis rahvusvaheline vagiinapäev. Kodus ajasin Memedovi üles ja jutustasin talle pedede uutest viguritest. Saime kõvasti naerda.
"Tomm kahe emmiga," itsitas Memedov. "Ui, ma ei või!"
