Millest see kõik algas?

Algust ma ei mäleta. Ma tean, et ma käisin aegajalt kasiinos, aga väga harva. Astusin sisse, astusin välja. Mängisin väikeste summadega, kusagil tuhande krooniga väikestes osades. Umbes üheksakümne üheksanda suvel ma tajusin, et mängin liiga palju.

Kas sa võitsid?

Ikka! Ikka! Kasiinos ongi see, et sa kaotad ja võidad. Raha kogu aeg liigub. Ma olen palju püüdnud endale seletada, et mis juhtub inimesega, kui ta mängib, aga see on raske, väga raske. Jah, ma võitsin. Suuremad võidud ühekorraga olid 121 000, 100 000, see oli jackpot, korra 140 000 krooni. Väiksemad nagu 20, 30, 40, 50, 70 tuhat olid tavalisemad.

Mis sa võidetud rahaga tegid?

Mängisin maha. Ei saanud pidama, ei läinud koju. Laps oli minu juures (Tartust – T.K), ootas, aga ma ei läinud tema juurde. Lihtsalt ei jätnud järele.

Kas mängimine tekitab sinus õnnetunde?

Ei, absoluutselt mitte. Ta on mingi pingelangus, kui sa lauas istud. Mingi lõõgastus. See oli alguses, aga sellest hetkest, kui ma olin juba kapitalile (Kultuurkapital – T.K) võlgu, sain aru, et olen varas. Siis oli kõik läbi. Süütunne oli kogu aeg sees. Kogu aeg!

Mis edasi sai?

Mängisin. Alustasin pisikesehaaval: viis tuhat, kuus tuhat kuus, piisas täitsa oma palgast. Pluss lisatulud, mis mul sel ajal kõik olid. Aga siis see hakkas tõmbama sisse ja sisse ja suur nõks oli 2001 septembris – siis ei olnud enam piiri. Alates sellest käisin ma juba kasiinos, seitse-kaheksakümmend tuhat taskus.

Ma võisin ka võita seitsekümmend tuhat, aga ära tulin ikkagi nii, et alles oli vähe. Vahel ainult sada krooni.

Loomulikult hakkasid ühel hetkel kasiinodes tekkima kuldkaardid ja teemantkaardid ja sellised asjad. Mängisin palju- ma väidan, et olin esimese kümne hulgas summade poolest. Just viimastel aastatel, pärast 1999. Üheksakümne üheksas aasta ise oli nõrk.

Kes teadis sinu mängimisest?

Väga vähesed teadsid – need, kes mind lausa kasiino uksel kohtasid. Kodused teadsid. Ütlesin neile, kui nad helistasid, et olen kasiinos. Minu ema ei teadnud. Töö juures, ma arvan, ei teadnud ka keegi. Muide, ega kasiinodest ja mängimisest ei räägitagi.

Kui nägin, et ma ise välja ei rabele, siis mõtlesin, et pöördun kuskile… Mõtlesin psühholoogi peale, aga see mõte tuli harva. See tundus mingi kauge probleem, kolmanda järgu asi.

Kas Tallinna sõbranna teadis?

Teadis. Ta ei sallinud mängimist, ta ei kannatanud seda üldse. Aga mind minu iseloomu juures peatada ei ole võimalik. See suhe lõppes ära. Ma olen liiga tugev, ei lase inimest endale lõpuni lähedale. Praegu oleme head tuttavad, aga see on ka kõik.

Miks sa ikkagi arsti poole ei pöördunud?

Mul ei olnud usku psühholoogidesse. Mida ma oleksin talle öelnud? Et ma mängin? Jah, aga mul oli sügaval põhjas ju see varastamine, mida ma ei saanud rääkida. Ise poleks ta seda ka välja kaevanud.

Uurija ongi esimene, kelle peale ma kõik välja valan. Kõik see kaks ja pool aastat, mis istus mu sees, voolab praegu välja. Tunnen, kuidas mälu juba surub seda kõike tahapoole. Ma tean, et on alanud psüühiline tervenemine.

Tervenemine? See tähendab, et sa suhtud mängimisse nagu haigusse?

Ei, ma ei saa öelda haigus. Ma ütlen – psüühiline pinge sellest süütundest. Süütunne hävitas isiksust. Ma loobusin loengute lugemisest, tõmbusin tagasi nõukogudest, avalikest esinemistest, kapseldusin… (Avo Viiol läheb endast välja. Me vaikime viis minutit.)

Ma olin kuni selle aasta kevadeni kindel, et ma lõpetan enesetapuga.

Mõtlesid sa sellele detailselt?

Jah, väga. See kõik on minu süü. Ma sain aru, mis ma teen ja mina tegin seda.

Et miks. Olen sellele nii palju mõelnud.

Üks asi, et ma ei saanud oma kulusid maha. Pere Tartus, 99 hakkas autoliising ka, esialgu palgast jätkus, muid tulusid oli ka, aga kulud aina tõusid. Algul üritasin väärtpaberitehingutega tasa teha, siis jäi vahe katmine kasiino peale. Mul oli algul mulje, et kasiino abil saab katta. Aga võib olla ka, et mängukurat oli sel ajal juba minu sees.

Proovisin ära lõpetada. Ükskord panin 50 000 kapi peale. Et las ta olla seal, mina ei lähe mängima. Sain olla viis päeva või nädal aega. Ma läksin. Ei saanud parata.

Teine asi, et töö juures toimus sel ajal väga tugev väljasöömine, mürgitamine isegi. Pidasin kuidagi vastu. See tekitas ka pinge.

Aga ma ei õigusta. Mina tegin seda! Teine inimene niimoodi ei tee.

Kas kasiinod märkasid ruttu, et sul on palju raha? Nad ei kiirustanud ütlema, et teavad sind kui klienti.

No kasiinode mänedžerid näevad kogu käivet. Ma väidan, et 75 protsenti nägudest on samad. Kõik teavad üksteist. Juhuslikku rahvast peaaegu ei ole. Ma väidan ka, et 80 protsenti neist, kes käivad, on mängusõltlased.

Kasiinod on erinevad. Mina lõpetasin Olympic Kasiinos käimise, kuna see, mis nad tegid, ei olnud õige. Ainus võimalus, kuidas ma sain kelmusele reageerida, oli, et ma lõpetan mängimise. Nemad ei pruugi mind enam mäletada.

Viimases otsas ma käisin Monte Carlos ja Bally'ses, nemad tunnevad mind kindlasti nimepidi. Siis Sfinks, nemad ei pruugi nime teada, seal ei ole kaarti.

Tekkis sul nendega ka mingi usalduslikum suhe?

Kasiinos ei ole kombeks üksteisega rääkida. Kus töötad jne. Kui ise räägid, räägid, kui ei, siis ei. Kui palju nemad võisid teada, kus mina töötan, seda mina ei tea.

Kas sa lugesid sel ajal ka mingeid raamatuid mänguritest, kas või ilukirjandust?

Kirjandust ma loen, juba isiksuse hoidmise seisukohalt. Aga vaata – ma ei usu nendesse raamatutesse. Kui sa oled selle sees, siis see on hoopis muu asi, ja kõik on hoopis teisiti.

Mul on selline päevik, klade, kuhu ma märgin iga päev asju. Veel 1999ndal ei kirjutanud ma sinna midagi varastamisest. Ma kirjutasin päris juhulikke asju, kas ma olin õnnelik või õnnetu. Rahaasjad on seal ka sees.

Mida sa veel proovisid?

Proovisin enda veenmist. Et ei lähe lihtsalt mängima ja kõik. Aga ei midagi. Ühel hetkel jälle istud aparaadi ees ja paned 500 sisse, ja jälle 500, ja paned 500 ja jälle 500 ja läheb 2000 ja jälle 500 ja juba on 30 000 läinud ja paned veel 500. Ei ole seda taju, mis see raha on.

Siis piirasin oma päeva kululimiiti sajale kroonile. Aga kokkuhoidmise perioodile järgneb nälg. Ahnus. Ma läksin jälle ja võtsin nüüd palju suurema summa kaasa!

Ma oleksin pidanud kapitalist ära tulema. Ma sain aru, et ma käitun valesti, et mul ei ole õigust seal tegevdirektorina töötada, aga ma ei saanud ära tulla. Äratulemine oleks tähendanud ülestunnistust. Ootasin välist tõuget. Kui see oleks tulnud enne selle aasta kevadet, oleks olnud üks lahendus, pärast kevadet oli teine, see mis on praegu.

Millal sa hakkasid arvama, et asi tuleb avalikuks?

Alates eelmise aasta augustist.

Mitu miljonit su võlg sel ajal oli?

Kolm.

Ja vahepeal tegid juurde veel…

…viis.

Piirid kadusid ära. See on sihukene… loom sinu sees. Sööb tahte ära. Kuidas ma ka ei püüdnud, tahet ei olnud. Ma sain aru, et ma olen mängur. Mul oli tahtepuudus, ma ei saanud pidama. Sel perioodil ma hakkasin otsima inimest, kellega suhelda ja pikemalt rääkida. Otsisin kohtumisi nendega, kellest ma lugu pidasin. Tahtsin, et häbi tuleks mu sisse.

Tagantjärele tundub see selline nämmutamine, aga muud ma ei osanud teha. Ja see ei aidanud ka. Midagi ei järgnenud. Ikka võtsin raha ja läksin jälle.

Kui sa siit majast praegu välja lähed, suudad sa kasiinost mööda minna?

Tahtega, ainult tahtega. Ma võrdlen erinevaid situatsioone ja püüan enda vastu aus olla. Häbi on. Mul on suurelt otsaette kirjutatud "SULI" ja ma kannan seda eluaeg.

See hoiab mind tagasi. Tahtega ma muidugi soovin kõrvale hoida.

Tead, kui ma vahel väljas käisin, siis ikkagi võtsin õlut. Vajadust ei olnud mingit, aga võtsin ikka. Kasiino on teine asi. Tekitab sees sooja tunde. Ma tean mõistusega, et seal on kaotus. Tean, aga… Tuleb lihtsalt kaugemale hoida neist kohtadest, kus kasiinod on.

Aga kindel sa endas pole.

Mina seda looma enda seest kätte ei saanud. Ma ajasin teda taga küll. Kahes kasiinos lõpetasin mängimise. Aga mitte kõigis.

Kas suhtumine rahasse nihkus sul täitsa paigast ära?

Minul käis raha ju kogu aeg. Ma olen ju finantsist. Kuussada lepingut iga kuu. 80 000, 800 000, poolteist miljonit, 30 miljonit krooni. Nii kogu aeg. Raha käis nii palju läbi. Mäletan, kui esimene kord käisin pangast raha toomas, tõin sulas 40 000. Tundus tohutu summa. Kogu aeg vaatasin ümber, kas keegi näeb. Aga seda jätkus nüüd üheks päevaks.

Näed sa mingit võimalust see kaheksa miljonit tagasi maksta?

Raha mul ei ole. Läinud kõik. Minu hoiak on selline, et ma pean hakkama ennast üles töötama ja proovima tagasi maksta. Mis on kaheksa miljonit? Oletame, et palk on 20 000, mingi osa läheb perele, ütleme 10 000 kokku läheb ära. Kümme tuhat saaks tagasi anda. See on kuuskümmend neli aastat! Ma ei ela nii kaua! Enne lõpeb elu otsa.

Ma ei ole äriinimene, seda ma ei oska teha. Kui tuleb vanglakaristus, siis sealt äriga tegeleda ka ei saa, alles pärast. Äri nõuab vahetut reageerimist, vahetut tegelemist. See, mida ma teha saan, on töötada ennast uuesti üles. Ma võtsin raamatud vanglasse kaasa.

Kuidas ikkagi selle raamatupidajaga on? On see võimalik, et sul õnnestus tema eest varjata puudujääke ligi kolm aastat?

Nojah, õnnestus. Need ei olnud ju mitte kõik arved, mida tema nägi. Meil oli Sampos ja Ühispangas arve ja lisaks veel üks, mille olemasolust ta ei teadnud. Probleem võis tal minu arvates tekkida ainult sellest, et ta õigel ajal ei saanud panga väljavõtteid. Algul ma ütlesin, et pole aega otsida. Siis, et väljavõtted olid olemas, aga sinna läks kohvi peale. Aga ta ikka nõudis neid. Hiljem hakkas veel aktiivsemalt nõudma.

Mingil hetkel ta vist tajus, et midagi on päris korrast ära. Võibolla siis, kui audiitorid hakkasid tulema. Minu ja tema kabinetid olid erinevates kohtades. Ma ei käinud tema juures, hoidusin temast.

Kuidas audiitor midagi ei leidnud?

Audiitor teeb oma tööd. Minust oleks ebaviisakas konkreetse audiitori kohta midagi öelda.

Lootsid, et audiitor leiab midagi?

Ma kartsin seda. Läks nii, et ma ei teinud lepingut ära, ja ta jäi tulemata.

Mis oli esimene signaal augustis, et asi tuleb nüüd välja?

Kogu aeg oli see tunne. Juba aasta algusest. Raamatupidaja küsis kogu aeg, siis tulid rahandusministeeriumi ja kultuuriminsteeriumi aruanded, siis ootasin ja kartsin seda audiitorit, siis oli nõukogu. Augustis läks see eriti aktiivseks. Kultuuriministeeriumist Allikmaa hakkas küsima, et kas audiitori aruannet on. Ma vastasin, et nõukogu arutab seda järgmisel koosolekul.

Päev või kaks hiljem kohtasin inimest, kes tuli ise minu juurde ja ütles, et mingi probleem on sul, kas tahad rääkida. Tema abikaasa töötab meil. Kuna ma olin niikuinii pinges, siis ma kohe ütlesin, et mul on puudujääk. Ja siis me rääkisime. Ma ütlesin talle, et ma olen mängur. Tema küsis, et mis sa nüüd teed. Mina ütlesin, et ma tahan ülestunnistust kirjutada. Tema ütles, et kirjuta siis kohe.

Kas sa talle suutsid selgeks teha, miks see nii läks?

Väga raske öelda. Väga raske. Ma ütlesin talle, et ma ju võtan raha ja lähen jälle. Tema ütles, et anna oma pass minu kätte. See oli üllatav. Ma andsingi tema kätte oma passi.

Kas sa peale seda ei mänginud kordagi?

Mängisin. Kaks korda.

Aga ma sain pankadest ikka veel ülekandeid teha. Võtsin endalt ülekandeõigused ära. Siis kirjutasin ülestunnistuse ja rääkisin raamatupidajaga. Raamatupidaja läks seepeale ministri juurde.

Milline oli raamatupidaja reaktsioon?

Tõeliselt endast väljas oli ta alles järgmine päev. Tema saatus on minu südametunnistuse peal. Tal võib siit tekkida karistus. Tunnen ennast nagu roolis, tundega, et kohe sõidan teise inimese sandiks. Ma ei tea, kas ja kus ta veel tööd saab. Tema ei teadnud, vingerdasin niipalju kui võimalik. Teadmisi mul oli – nii vingerdasingi.

Tead sa sellest, milline on ühiskondlik arvamus sinu suhtes, oled sa saanud lugeda artikleid, vaadata kommentaare?

Selgelt negatiivne muidugi. Ei ole ju ainult see, et ma varastasin raha. Ma olen ka inimesi hingepõhjani solvanud. Arvan, et inimesed, keda ma kunagi tundsin, jagunevad kaheks. Ühed tahavad minuga suhelda, teised ei taha. Nende teiste jaoks ma pean ära kaduma. Et ma ei häiriks neid. Nad ei pea mind nägema, minust kuulma. Ma hoian kõrvale.

Kuidas teated välisilmast sinuni jõuavad?

Kogu info saan uurija kaudu ja kolm korda ma olen kohtunud ka oma advokaadiga. Tõsi küll, Pärnu vanglas kus ma olin viimane nädal, olen saanud raadiot ka kuulata. Ja olen saanud värskeid lehti. Aga viiskümmend kaks päeva, mis ma siin Tallinnas olin, oli kirjavahetuse keeld, ei mingit helikandjat, ei midagi.

Mis sa ministri tagasiastumisest arvad?

Poliitiline küsimus, millele ma vastata ei taha. Ma teadsin, et põhiline löök tuleb tema isikule. Seepärast läksin ka ülestunnistustega ministri kabinetti. Siis oli kapo juba seal. Minister küsis, mis summa on. Mina ütlesin: kaheksa miljonit. Ta oli šokis. Ma nägin seda ta näoilmest.

Ütled, et kogu raha on jäänud kasiinodesse, et muu peale see ei läinud ja alles seda pole. Mingit kiusatust ei tekkinud seda enda peale kulutada?

Ei. Niimoodi ei saa ju rääkida. Kui mul on rahakotis kolmkümmend tuhat, ikka kulutan ka. Mis seljas on jne.

Võibolla on nii, et kui ma poleks mänginud ja oleksin elanud ainult palgast ja neist lisatasudest, siis ma polekski saanud selliseid riideid kanda, mida ma siin kannan. Ei tea. Aga ma ei raisanud. Kaks korda käisin Helsingis, 185 krooni sinna 185 krooni tagasi. Õlut jõin, üürisin korterit, Tartu korter on laenu peal, eksabikaasa peab... ma ei tea, kuidas ta hakkama saab. Ma ei lubanud endale midagi erilist. Piir oli ees. Mul ei ole midagi. Uurija käis mu üürikorteris, nägi ka. Lihtsad asjad, värviteler, kaks kallist konjakit, kasiinost saadud, kingituseks, ei muud.

Oled sa üksikkongis?

Ei, ma olin ka kaheses ja neljases. Üldiselt ma talun üksikkongi isegi paremini, kuigi lõpp läks raskeks. Jalutusaega polnud ka, olin kogu aeg sees. Tekkis tagakiusamis- ja jälitusmaania.

Kellega koos olid?

Kokku vahetus neliteist inimest, väga erinevad inimesed. Korraga ei hoita koos üle nädala.

Kas kongikaaslased tundsid sind?

Jah, väga erinevalt, põhiliselt Õhtulehe kaudu. Aga seal on reaktsioon teine kui väljas. Mina olen oma kapslis, oma süütundega, ma pean selle ära rääkima, kui tahan isiksusena püsida. Inimeste reaalne reaktsioon, kõrvalepööratud pilgud, Delfi kommentaarid, ajaleheartiklid, see on mul kõik tulemata. Ma tean.

Ühel hetkel oled sa jälle väljas. Kuidas sa seda kujutled?

Lastega olen ma kogu aeg psüühiliselt koos. Nende aastate pärast, kui ma välja tulen, on lapsed ilmselt juba kodust välja läinud.

Loodad sa lihtmenetlusele?

Ma loodan küll. Lihtmenetlus on see, kui prokurör uurimistoimingute lõppedes küsib mingisugust karistust ja mina olen valmis selle karistusega leppima. Ma olen valmis ka selleks, mis inimeste õiglustunne ütleb. Ma olen oma teod teinud, nüüd pean ma kuulama, mis teised ütlevad.

Kui pikaks vanglakaristuseks sa valmistud?

Kolmeks, neljaks aastaks küll. Aga tuleb niipalju, kui tuleb.

Katkeid vang Avo Viioli päevikust

9.okt. õhtul

Miks ma ei räägi raha võtmisest, varastamisest. Ma räägin mängimisest ja oma süütundest, aga mitte raha võtmisest. Mängurluse rollist varastamisel ma ei tea. Ma ei saanud seda looma endas kätte. Ta on siiani minus. Ma tajun aeg-ajalt sooja kasiinosse minemise tunnet. Eelneva kogemuse alusel ei saa ma seda pidama oma tahtega. Ma pean võtmed aknast välja viskama ja paluma kedagi mind hommikul välja lasta.

Tahtepuudus. Ma pidasin end tahteliseks inimeseks, nüüd aga minu tahe ei tööta. Ma ei saa sellele loota. Ma olen psüühiliselt ebastabiilne. Minu meeleolud kõiguvad uurijaga rääkides heast positiivsest kuni halva negatiivseni. Kusjuures see toimub kõik ühe vestluse käigus. Ma ei ole võimeline hoidma ühest tundelaadi. Teistele inimestele antavad hinnangud on kahesed. /---/

Miks ma varastasin? Kas ma suudan sellele ise, üksinda vastata? Kas see, mida ma ütlen või millele jõuan, on tõde või järjekordne minu egole sobiv väärtushinnangute ja tegude kokkusobitamine? Selline kokkusobitamine, mis hoiab minu ego?

Ma ei taha loobuda senisest negatiivsest hinnangust. Ma soovin selle väärtusega - ära varasta - edasi elada.

Minu psüühika lükkab sooritatu kaugemale. Ma pean vägisi, jõuga, tulema varguse juurde tagasi. Ma ei saa seda teha lõpmatult, siis ma hävitan iseenda. Ma ei saa ka seda unustada enne kohut ja enne avalikkusele vastamata.

Kellele kurat on minu põdemist vaja?/---/

9. okt. 22.40

Siin on külm. Ninas istub juba mitmendat päeva nohueelne seisund. Magan riietes. Kõnnin riietes. Söön riietes. Tee joomine ja söömine annabki sooja. /---/

Täna hommikul käidi seinu kompimas. Shmot on see vanglažargoonis. Sisse astusid kolm puhtas riietuses vanglaametnikku ja neljas jäi koridori. Tänaval kohates jätaksid nad mulle ilmetui mulje. Eks iga töökoht loob oma isiksusetüübi. nad olid viisakad ja vait, koputasid aknablokke, piltidealust seina, vaatasid voodi taha. Seekord otsiti seinaauke. Seinaaugu leidmine tähendab kartserit ja halvemal juhul põgenemiskatset. Kilekindad ja raudorad nende käes jätsid ähvardava mulje. /---/