Kaitsepolitseinik unustati vangi panna
Mäletate ju seda lugu? 1997. aasta suvel, mõni päev enne jaanipäeva, “lendas” kapo džiip Tallinnas Haabersti ringi lähedal otsa jalgratturile. 33aastane Roman Reivelt sai kohapeal surma. Autos istunud naine jooksis metsa ning roolis olnud kapo assistent Rauno Aasa (31) läks talle järele.
“Jalutasin abikaasaga hommikuni, et teda rahustada,” rääkis Aasa kohtus, põhjendades sündmuskohalt lahkumist.
Aasa öine jalutuskäik muutis toona võimatuks tema vere alkoholisisalduse määramise, kuid tekitas meedias hulgaliselt kahtlusi ja kibedaid reaktsioone. Mees lahkus Kaitsepolitseist kümmekond päeva pärast õnnetust.
Kõigele lisaks puhkes avarii asjaolude selgitamisel konflikt kapo ja liikluspolitsei vahel. Liikluspolitsei süüdistas kapot uurimise takistamises, kapo omakorda liikluspolitseid erapoolikus suhtumises. Kuigi sisejuurdlus hämaraid aktsioone ei tuvastanud, sai lugu otsustavaks Tallinna tolleaegse prefekti Aivar Toompere ametist vabastamisel.
* * *
Tallinna Linnakohus mõistis Rauno Aasa 1998. aasta veebruaris süüdi selles, et ta Paldiski maanteel lubatud sõidukiirust ületas ega suutnud seetõttu jalgratturile otsasõitu vältida. Lubatud 70 asemel kihutas juht 116kilomeetrise tunnikiirusega ning põhjustas kannatanu surma.
Aasa karistuseks mõistis kohus kaks ja pool aastat reaalset vabadusekaotust, kuigi prokurör nõudis ainult aastast vangistust.
Ringkonnakohus kergendas Aasa karistust poolteise aasta võrra ning Riigikohus tema kaebusele menetlusluba ei andnud. Seega jäi lõplikuks karistuseks üks aasta reaalset vangistust avavanglas.
Sel ajal oli ainus koht, kus kinnipeetavad, sealhulgas süüdimõistetud politseinikud, avavangla režiimil karistust kandsid, Viljandi vangla.
“Arhiivi andmetel 98.-99. aastal meie vanglas sellenimelist kinnipeetavat ei olnud,” kinnitab Viljandi vangla direktor Rein Teder. "Ja hilisemast ajast ma mäletaksin, kui oleks olnud."
Vangimõistetud politseinikele ja teistele “tavapättidest” eraldi hoitavatele kinnipeetavatele spetsiaalselt kohandatud Pärnu vangla direktor Arvo Reedik ei leia samuti paksudest kaustadest sellise kinnipeetava nime.
Lõpuks tunnistab ka süüdimõistetu ise, et vanglasse ta ei sattunudki.
Politsei süüdistab kohut
Järelikult Rauno Aasa ei jõudnud vanglasse! Miks?
Seadus näeb ette, et karistuse mõistnud kohus saadab jõustunud kohtuotsuse täitmiseks edasi. 1998. aasta 30. aprillil saatis kohtunik Leo Kunman Tallinna Põhja politseijaoskonnale korralduse Rauno Aasa vahi alla võtmise kohta. “Täitmisest teatada kohtule,” seisab korralduses.
Paraku vähemalt kriminaalasja toimiku jaoks sellega lugu lõpeb. Teade korralduse täitmisest puudub.
“Fakt on, et Aasa edasise saatusega peaks ikkagi politsei kursis olema,” ütleb linnakohtu pressiesindaja Aet Truu.
Seevastu Põhja politsei ülemkomissar Andre Hansaar jätab kahtluse kohtuniku kohale: “Ülesande Aasa vahi alla võtta sai konstaabel Irina Tamberg, kes käis Aasat korduvalt elukohast otsimas. Kodus kedagi ei olnud, vestlusest naabritega selgus, et mees on kuskil maal. Saatsime kohtunikule vastava kirja ja edasi meie majja mingit tagasisidet ei tekkinud.”
Kiri on tõepoolest politsei kaustas olemas ja kannab kuupäeva 19. juuni 1998. Kiri lõpeb sõnadega “tabamisel informeerime kohut”.
Hansaar ütleb, et siis kehtinud seaduse järgi oleks kohtunik järgmise sammuna pidanud koostama määruse tagaotsimistoimiku sisseviimiseks, sest politseil iseseisvalt sellist õigust ei olnud. “Politsei ei hakanud inimest taga otsima, sest puudus kohtu vastav määrus.”
“Teeme kindlasti kohtule ametliku järelepärimise, miks meie kirjale ei reageeritud. Ja kui selgub, et selline määrus meile siiski saadeti, tuleb kindlasti alustada sisejuurdlust, et teada, kuhu see kadus,” lubab ülemkomissar.
Kohus veeretab palli uuesti politsei väravasse. Linnakohtu esimees Helve Särgava selgitab põhjalikult: “Otsuses on kirjas, et peale otsuse jõustumist tuleb Rauno Aasa suhtes tõkendiks valida vahi all pidamine. Vahi alla võtmisega tegeleb politsei. Vastavalt politseiseadusele täidab politsei kohtuotsuseid. Jälitustegevuse seaduse kohaselt tuleb avada jälitustoimik, kui süüdimõistetu karistuse kandmisest kõrvale hoidub. Mulle teadaolevalt on Politseiamet väga põhjalikult reguleerinud tagaotsimise korraldamist, kuid politsei töö kommenteerimine pole kohtu kompetentsis. Võin lisada, et saadame pidevalt täitmisele selliseid kohtuotsuseid, kus on vaja isik vahi alla võtta, ning politseist saabuvad väga korrektselt vastused, et tagaotsimistoimik on sisse viidud.”
Niisiis – ametlikud jäljed on kadunud ning jääb üle vaid oletada, kelle karvane käsi ja mil viisil politsei asjaajamisse sekkus. Õhku jääb ka küsimus, kas tegemist oli üksnes juhusega. Kas tavalisel moosivargal õnnestuks samamoodi karistusest pääseda?
Mis edasi?
Kriminaalkoodeks nägi ette, et süüdimõistvat kohtuotsust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kolme aasta jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest. Praegu kehtiv karistusseadustik ütleb, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud kolm aastat.
Kohtuotsus Rauno Aasa süüasjas jõustus 3. märtsil 1998. Seega on Aasa lõplikult karistuseta pääsenud, välja arvatud juhul, kui politsei tõendab, et mees ennast meelega varjas.
Rauno Aasa: “Ootasin kogu selle aja, kõrvad lontis, et mulle järele tuldaks, aga midagi ei juhtunud.”
“Oleme abikaasaga kogu aeg ühes ja samas kohas elanud. Pole kunagi kuulnud, et politsei oleks Raunot taga otsinud,” ütleb Rauno Aasa naine Jaanika Aasa, kes 1997. aasta suveni ka ise sekretärina politseis töötas.
Kaitsepolitseiameti komissar Henno Kuurmann ütleb, et kapolt kui Aasa endiselt tööandjalt tema asukoha teadasaamiseks keegi abi ei palunud.
