Ärma talu, mille raamatukogus ma lõppeva aasta viimastel minutitel istun, on otsekui väike jutustus Eestimaa ajaloost. See Mulgimaa talukoht osteti enestele ränga tööga päriseks 19. sajandil.
Siit saadeti lapsi linna kooli, siin rõõmustati enda tööst võrsunud jõukuse üle enne Teist ilmasõda. Siin ahastati võõrvõimu saabumise, raamatute põletamise, metsa pagemise ja küüditamiste pärast. Suur osa sellest maast - ja ka Ärma - jäi tühjaks. Ent siia jäi usk tulevikku ja parematesse aegadesse. Kui need ajad 15 aastat tagasi kätte jõudsid, roogiti siinsed maad võsast ja maltsast puhtaks ning ehitati kodukoht uuesti üles.
Usku on vaja. Usku oma kodusse, oma töösse, oma peresse, oma rahvasse ja oma riiki. Ja uhkust selle kõige üle.
Meie inimesed on uhked iseenda üle, aga paljud meist ei ole sageli uhked oma riigi üle. Meile meeldib Eesti rahvas ja meie kultuur, aga oma riik tekitab tõrksust.
See tõrksus on halb, sest see õõnestab üraski kombel seestpoolt meid endid. Oma riiki peab uskuma ja oma riigi üle tuleb uhkust tunda. Kui me Eesti riiki ei usu, siis ei usu me iseennast. Kui me ei ole oma riigi üle uhked, siis ei ole me uhked iseenda üle.
Ärgem suhtugem siis endasse nii halval moel, sest oma tubliduses on meie inimesed ju kiitust ja tunnustamist väärt.
Pealegi, see on teie võim, mille märtsikuised Riigikogu valimised jälle rahvale annab. Võtke see võim ja tehke oma riik paremaks. See on teie vabadus minna valima. Muutke see vabadus endale kohustuseks leida üles need erakonnad, kes oskavad tänase või homse päeva tehingust kaugemale vaadata ja on valmis sõlmima teiega lepingu.
Eestil läheb hästi. Eestil läheb aina paremini, oleme saanud jõukamaks kui kunagi varem. Kohe lõppev aasta tegi meid ligi 15 000 lapse võrra rikkamaks. Seda on rohkem kui möödunud kaheteistkümnel aastal. Eestis on rohkem abielusid ja vähem lahkuminekuid. Kuigi see kõik ei peata veel meie kahanemist, näitab see ometi, et usume tulevikku, et oleme rahulikud, eneses kindlamad ja optimistlikumad.
Lõppeval aastal rõõmustasime oma sportlaste hiilgavate võitude üle. Tundsime end ühtse, suurema ja uhkema perena. See on ütlemata hea tunne. Me tahame, et sellistele kaunitele hetkedele antaks võimalus ikka ja jälle korduda. Meie ühiste püüdluste ja pingutuste, kaasaelamise ning küünarnukitunde toel nii ka läheb.
Me toetame oma kodude soojusest Eesti kaitseväelasi, kes võtavad uut aastat vastu mitme ajavööndi kaugusel Iraagis, Afganistanis ja Balkanil. Te teete rasket ja - nagu viimaste päevade teated meile taas karmilt kinnitavad - ohtlikku tööd Eesti heaks. Ma tänan teid selle eest, nagu ka teie pereliikmeid ja lähedasi, kes on teile kindlaks tagalaks.
Kui Eesti võitis 15 aastat tagasi oma iseseisvuse, ilmutasime me suurt kannatamatust. Me suutsime aga kannatada, et Eestist saaks selline riik, mis ei ole teistest eemal ja üksi kusagil nurgas, vaid usaldusväärsena heade partnerite keskel. Eestist sai selline riik - Euroopa Liidu ja NATO riik.
Ka täna näeme me kannatamatust. Aga see on teistmoodi. See on üha rohkem vaimline kitsikus. "Eestis on kitsas," ütlevad mõnikord noored, äsja kooli lõpetanud inimesed, ning loodavad hingamisruumi ja euroopalikku avatust leida võõrsil. Meil tuleb nad ümber veenda. Me peame näitama, et ka Eesti pakub kindlustunnet ja avatust.
Selleks vajame mõistmist, sallivust ja eriti hoolivust. See on meie igaühe, iga üksikisiku ja tervikuna kogu ühiskonna teha. Hoolivus. Mis muu kui igapäevane hoolivus on kas või see, kui me ei istu purjuspäi või väsinult autorooli ega ohusta sellega ei enda ega kaaskodanike elusid.
Nende pikkade pühade vägevaima elamuse pakkus mulle Eesti rahvas, kes annetas esimesel jõulupühal "Jõulutunneli" saates lastehaiglate reanimobiilide ostmiseks üle kolme miljoni krooni. Aitäh teile!
Nüüd peaks minu meelest leidma riik eneses seesmise sunni lisada veel vähemalt kolm miljonit sellesse rahva poolt pühade ajal loodud ühisesse kassasse.
Ma tean, et mind vaatavad ja kuulavad praegu inimesed, kellest mitte kõik ei istu rikkaliku peolaua ümber. Seepärast loodan ma, et jõuluhoolivus ei lõpe koos pühadega. Märgakem edaspidigi abivajajaid, aidakem neid ja õpetagem neid iseennast aitama.
Me vajame rohkem armastust Eesti vastu. Täpselt samal moel, nagu seda tegid meie esivanemad sajand või kaks tagasi, kui rajasid endale päris oma kodud, siis võitsid sõjas kätte kauaigatsetud vabaduse ning kellest hiljem said head peremehed oma riigile.
Meie unistused ja soovid saavad teoks, nii algaval aastal kui ka edaspidi. Selleks meile kõigile meelekindlust, ligimesearmastust, tugevat tervist ja usku tulevikku.
Head uut aastat, kallis Eesti!
