Kolm päeva taarahai elu
Hommikuti hakkavad mu maja ümber koperdama taarakorjajad. Kuna elan esimesel korrusel ja prügikastid on kohe akna all, näen nende juures väga kirjut kontingenti. Vähemalt 15-20 erinevat tüüpi päevas. Mõni hakkajam prükkar on valmistanud endale lapsekärust taaratransportööri, ühel vanal on isegi säärasel kärul tagasivaatepeegel küljes, et tänaval oleks ohutum käru lükata. Mõned taarahaid on teinud endale spetsiaalsed, näiteks suusakepist ja Vasara ukselingist konksud, et prügikasti põhjast või ümmargustest konteineritest pudeleid välja õngitseda. Tavaliselt kirutakse prükkareid taga, sõimatakse jätisteks, jne. Mõtlemata, et nemadki on inimesed, mõned isegi kõrgharidusega. Elu hammasrattad on aga karmid.
Kas taarakorjajaid on võimalik mõista?
Otsustasin seda ametit kolmel päeval ka ise proovida. Need olid julm kogemus, millega teenisin alla 50 krooni. Sadat krooni päevas on võimatu saada – selleks peaks omama autot ja keegi peaks selle bensiinikulud kinni plekkima. Paraku ma aga ühtki autoga taarakogujat ei tea. Oma kogutud "teosed" toimetasin Balti jaama taga tegutsevasse taarapunkti. Enne Euroliitu astumist liikusid ringi kuulukad, et taara hind tõuseb ja tühi Eesti õllepudel võib hakata maksma kuni kolm krooni. Tõde osutus vastupidiseks. Taara hinnad on pigem langenud. Alustasin 2. juulil.
Esimene päev
Kuigi hunt kodu lähedalt ei murra, korjasin varahommikul majaelanike öisest läbust järele jäänud pudelid õuelt kokku, lisaks toetas üks lahke naaber veel kotitäie klaasist Saku õllekatega. Pakendamispunktis sain oma suurima noosi, 19 krooni. Otsustasin edasi tegutseda ja uusi ning vingeid kasumeid teenida. Panin selga vanemad vammused, pähe võidunud mütsi ja asusin oma kodukoha lähedal Kalamajas prügikaste tühjendama. Kaas lahti ja kättpidi sisse. Hea, kui ühest rohelisest kastist mõne plastikpudeli või tühja alumiiniumist õllepurgi sain. Kohe haakus ka riietele spetsiifiline prügihais külge. Paralleelselt tühjendasid samal tänaval prügikaste veel kaks isikut, üks käbe mutt ja keegi lapsevankriga varustatud mees. Siiski näisid taarahaid solidaarsed, ei hakanud vähemalt kisendama, kui üks kogemata teisest ette jõudis. Ka taarakorjajate "katusest" pole ma midagi kuulnud. Ei kujutagi ette, mäherdune see taat peaks olema. Sõitma hiigelrekkaga ringi, et valedelt tüüpidelt kaupa konfiskeerida?
Eemaldusin oma konkurentidest viisakalt. Aga ei läinud hästi. Ühes õues tungis koer kallale, teises pesi mingi vant autot ja suunas mu peale veejoa. Kolmandas õues tuli endisest raamatupidajast koristaja oma saatust kurtma, et mees olevat teda noaga löönud ja istub nüüd kinni. Ootasin, kuni mutt halades lahkub, ja avasin sealsamas asuva konteineri. Ei midagi peale toidu- ja riidejäätmete ja muu sodi, mis tarbijaühiskonnast on üle jäänud. Keegi taarahai või pudelidelfiin oli siiagi ette jõudnud. Tõsine tõde avanes siiski ka selles prügikastis: inimkond on võrdne vaid ühes asjas ehk prahi tootmises.
Liikusin edasi. Et olin algaja, tundsin, kuidas iga mööduja mind vahtis. Hirm ja piinlikkus tulid aga maha suruda, muidu kukkunuks eksperiment läbi. Ühte prügikasti viskaski porikärbse tagumiku värvi seelikuga vuhva kotitäie tühje alumiiniumõllepurke ja nähvas: "Nah, bomzh!" Sain oma kilekoti täis ja viisin taarapunkti. Selle labürindilaadses hoovis askeldas igasugu tegelasi. Ühed laadisid noosi kastidesse ja korvidesse, mõni kruvis pudelitelt korke, teine urgitses noaga viinapudeleilt "kaelakeesid" maha, kolmas oli end õliseks tõmmanud ja jauras niisama. Taarapunktis oli vastik, hapukas hais. Ladusin oma saagi võidundsinisesse korvi ja sain selle eest 5.70! Lahe!
Edasi uute töövõitude poole. Aga homme, sest tänaseks oli juba kõva siiber ees.
Teine päev
Laulupeo päeva hommikul sadas hirmsalt. Tõmbasin selga rõvekollaka kileka. Alustasin nagu ikka kodu lähedalt ja siis suundusin linna. Arvasin, et sadamas on sommide põhjatutest kurkudest üle jäänud pudeleid palju, kuid peale mõne üksiku Koffi purgi ei leidnud ma midagi. Siis aga suundusin Liivalaia tänava kanti. Särgikujulistest, kahe auguga ja tänavapostidele kinnitatud rohelistest plastikkastidest ei leidnud ma peale vihmakeepide ka midagi erilist. Küll aga avastasin Juhkentali tänava prügikastidest igasugu taarat, nii et kaks kilekotti olid peagi silmini täis. Trammis kukkus ülbe venelasest kutt mökitama, et kao, raisk, siit oma haisvate kottidega. Püüdsin selgitada, et olen korralik inimene, mille peale tüüp end kerra naeris. Siiski jõudsin õnnelikult Balti jaama juurde.
Suur oli mu üllatus, et kahe suure kilekotitäie eest sain taarapunktis vaid 11.40. Nojah, enamik oli ju plastiktaara. Aga ma ei andnud alla. Kohe tormasin laulupeole, seal arvasin kindlasti taarat lademeis olevat. Vihmgi oli vahepeal järele andnud. Aga võta näpust – Eesti rahvas on nii korralik, et leidsin vaid värava tagant mõne plastikpudeli. Piletit ma laulupeole muidugi ei ostnud, sest kiiresti tuli tagasi minna. Kell oli pool kaheksa õhtul. Aga seesama taarapunkt, kuhu ma oma leide tassisin, on avatud iga päev 20ni. Kohale jõudsin 10 minutit varem, taarat oli mul kaheksa krooni ringis. Väraval seisis teenindaja ees ja ajas mu minema. 20 inimest olevat veel järjekorras, lisaks püüti üht hoovi peale maha pudenenud tüüpi jalule toimetada ja minema saata. Pärisin kahe prükkari käest, et kas kusagil lähedal veel taarat vastu võetakse. Umbes 40ne meesprükkar teatas, et Soo tänaval, kusagil alguses. Lidusin Soo tänavale, kuid selgus, et sealne taarapunkt oli juba kell 18 suletud. Vihastasin koledalt. Enne aga pärisin ühelt vastutulijalt, ega ta mu taarat endale ei taha. Mees ei tahtnud, ütles, et ei tegele prügiga. Heitsin vihaselt kogu oma töö vilja lähimasse prügikasti. Mõtlesin siis veel, et lähen öösel hunniku kilekottidega linna peale õlletaarat korjama ja viin selle hommikul ära, kuid koju jõudes olin nii väsinud, et vajusin magama. Ah jaa, enne seda ostsin säästukast paar pakisuppi ja ühe odava energiajoogi.
Kolmas päev
Proovisin pühapäeval veel õnne. Ärkasin vara. Kuukasin energiajoogi sisse, sõin ära ühe pakisupi ja kadusin Soo tänava kanti, kust leidsingi ühest prügikastist hunniku plastikpudeleid. Kiikasin sinnagi, kuhu ma eile oma noosi heitsin, kuid loomulikult oli keegi õnnelik selle endale rabanud. Otse mu ees prantsatas üks udune bomzh pikali. Siis aga turgatasid mulle pähe suured kaubanduskeskused. Äkki on seal taarat? Käisin kiirelt ära Kristiines ja siis Sikupilli selveri juures. Eksisin, sest iga suurema prügikasti kallal askeldas mitu tüüpi. Eemalt jäi mulje, et nad nagu sööksid. Ainult nuga-kahvel puudusid käest. Alles lähemale astudes sain aru, et tegu oli hoopis tõsise taara sorteerimisega. Lahkusin löödult. Tuiasin veel uuesti Kopli kandis ringi, kuid midagi erilist ei leidnud. Ja ei saanudki, sest taaraõnne otsijaid oli liiga palju. Nii julmaks ma asja ka ei ajanud, et oleksin võõraste uste taga käima hakanud ja küsinud, et kas teil tühje pudeleid on. Kuigi jah, minu oma ukse taga on nii mitu korda käidud.
Viisin oma kesise saagi jälle Balti jaama juurde. Sain 2.90. Võtsin kilekotid pihku ja lippasin uuesti linna peale. Mul vedas, Linnahalli juurest leidsin seitse kroonist õllepudelit ja mõned longeropurgid. Paar taarahaid olid väga väsinud ja puhkasid sealsamas murul. Ma ei viitsinud ka ise enam edasi minna, vaid vantsisin Balti jaama poole tagasi. Siin-seal vedeles suuri plastikpudeleid, kuid olin juba targaks saanud ega viitsinud enam iga kümne sendi pärast kummarduda. Mõelda vaid – et saada kümme krooni, peab koguma 100 plastikpudelit! Seekord sain taarapunktist 8.50. Aga siis oli mul taaraärist ka tõsine kopp ees! Seesama hapukas lõhn taarapunktis ajas öökima. Need mustad ja õnnetud, sinikatega, loppis nägudega, kärudega ja kärudeta inimesed, kes alumiiniumpurke laiaks sõtkusid, kastidesse ja korvidesse ladusid ning viinapudelitelt "kaelakeesid" maha lõikusid ja arutasid, kust uut odet, salaviina või hambaeliksiiri saada, ajasid ihu sügelema. Täna oli siin ka õhkkond kuidagi närvilisem. Üks memm süüdistas oma joobarit üle aisa löömises. Keegi parmupäevitusega sell, kellele keegi teine ette trügis, lubas pollari kutsuda ja trügija käeraudades minema toimetada. Lisaks ma ei kujutanud ette, kuidas peavad vastu taaravastuvõtjad. See niinimetatud pakendipunkt on ju haiguste pesa! Kui palju teendindajad kuus nutsu saavad? Ma ei usu, et üle kolme tonni, kui sedagi. Aga üks minusugune algaja taarakorjaja teenib kuus ehk 450-500 krooni. Ja seda pidevas liikumises olles. Kas on sellisel elul mõtet? Ma olin väsinud, kuradi väsinud, kui koju jõudsin. Pesin end sest saastast paarkümmend minutit ning vajusin sügavasse, kummituslikku unne. Alles hommikul ärgates mõistsin tegelikult, kui karmi elu Eestis elatakse. Vaatasin aknast välja. Jälle urgitses keegi prügikasti kallal. Avasin akna ja röökisin kui loom. See oli mu tõsine väljakutse taarakorjamise mittemõistmisele.
Eesti õllepudelid, Carlsbergi õllepudel - 1 kroon. (Kroon on ka kõige suurem raha, mida ühe taaraühiku eest antakse.)
Saku Ice - 50 senti.
Vene õllepudelid, viinapudelid, šampusepudelid jm sarnane taara - 20 senti. (Viinapudelitelt tuleb "kaelakeed" eemaldada, muidu neid vastu ei võeta.)
Plastikpudelid olenemata suurusest - 10 senti. (Punast värvi plastikpudeleid millegipärast vastu ei võeta.)
Kolmeliitrised klaaspurgid - 1 kroon.
Odekolonnipudelid - 10 senti.
Alumiiniumpurgid - 15 senti.Keskmine taarakorjaja on keskealine, elu hammasrataste vahele jäänud mees või naine, enamikus venelased. On ka nooremaid.
Lisaks pensionäre, kes oma pensionipiskule sel moel lisa teenivad.
Taarapunktis käib ka lapsi - põhiliselt on nad oma vanemate peotagajärgede taara kokku kogunud ja teenivad taskuraha.
Korra nägin pakendipunktis ka korralikus ülikonnas venelasest meest.
Kõva valuutat ehk õllepudeleid võib öösiti ohtralt koguda kesklinnast, sest pidutsevad noored jätavad neid kõvasti tänavale vedelema.
Alati peab taarakorjajal olema kaasas mitu kilekotti.
Taarakorjaja peab harjuma alandustega.
Et rohkem plastik-ja alumiiniumtaarat kotti mahuks, peab selle enne laiaks talluma.
Mõned professionaalsed prükkarid töötavad töökinnastes.
Kui vene ajal oli taarakorjamine inimeste jaoks äri, siis nüüd on see pigem virelemine.
Kindlasti jõuaksid paljud taarakorjajad teenida rohkemgi, kuid salaviin ja odekolonn on neil jalgades närvipõletikke tekitanud. Et aga taarat korjata, tuleb väga palju käia.
Enamik saadud rahanatukesest juuakse kohe Balti jaama lähedal maha, nosimist hangitakse põhiliselt prügikastidest, kusagilt supiköögist või süüakse säilivustähtaja ületanud toitu.
Taarakorjamine on kõige raskem vabakutseline amet.
Kogu nähtu põhjal on inimesi, kes prügikastidest taarat korjavad, Tallinnas tohutult. Pakun oma paarikümmet tuhandet. Statistikud võivad muud väita, tegelikkus on teine.
Kuipalju on Tallinnas taarapunkte, ei suuda keegi kokku lugeda.
