Avo Viiol: Maksan kõik tagasi, kui mind enne surnuks ei nokita!
Kohtume Avo Viioliga (45) Tartu mööblipoe bistroos. Viiol räägib kiiresti ja palju. Analüüsib ennast ja vanglat. Räägib, kuidas tuli end seal kehtestada, mil moel oma isiksust uuesti üles ehitada.
Miljoneid kasiinodesse kandnud mees valmistub ühiskonnas negatiivse kangelase rolliks. Samas tahaks õpetaja temas üldsuse vaimu parandada: "Tuleks ikkagi eristada inimest ja tegu. See viiks ühiskonda edasi!"
Lähete Jõhvi elama. Millal Tartust ära sõidate?
Varsti, võibolla juba täna-homme. Olen Jõhvis sündinud, kasvanud. Seal on mu ema ja vend. Et tingimisi välja saada, peab olema kindel elukoht ja töö. Pean läbirääkimisi Audentesega ja nad on praegu ikkagi huvitatud. Mis puutub Narva Kolledžisse, mul oli (selle juhi - toim) Katri Raigiga küll pikalt juttu, aga me ei läinud kordagi konkreetseks. Juttu oli aastast 2005. Igal juhul olen ma tänulik nii Audentesele kui ka Tartu Ülikoolile. Nad võtsid minu tõttu löögi oma imidžile.
Õppejõu palk ei ole küll piisav, et kaheksa miljonit tagasi maksta.
Töö tahab alati reaalseid tingimusi saada. Teoreetiliselt seda välja ei mõtle. Esiteks palgatöö - kindel tulubaas - ja teiseks on ettevõtlus. Ilma ettevõtluseta ma seda maksta ei saa.
Äripartnerid, abimehed... Kuidas te seda mõelnud olete?
Ei, ei. Mul on lai tutvusringkond, aga vanglast äri ei alusta. Enne ei teinud ma mingit äri, veel vähem vanglas... Isegi kooliprogrammi ei saanud sinna hankida. Oleks pidanud hakkama juba veebruarist lugema, aga kui ma nüüd alles välja sain, ei tea, kas enam lugemist on. Eestis ei saa niimoodi pikalt planeerida minu arust.
Või on see enesekindluse puudumine...
Minu praegune seis on selline: lähen tööle, hakkan ringi vaatama ja lootes neile inimestele, kes minuga töötavad, lootes oma oskusteabele, üritan ettevõtlust alustada.
Ida-Virumaa on Tallinnast piisavalt eemal, et varju jääda...
Elades Võrus või Jõhvis ei oma üldse mingit tähtsust, kus sa teenid. See võib vabalt olla Tallinnas, Narvas, Tartus. Ida-Virumaa on lihtsalt koht, kuhu ma saan kõigepealt minna, saan pihta hakata.
Mis on teie äriidee?
See mida oskan, on õpetamine, järelikult ka täienduskoolitus, ettevõttekoolitus. Kaheksa miljonit on muidugi väga palju.
Olete te mõelnud, mis saab, kui inimesed teile rahu ei anna, n.ö mustad varesed valget nokkima hakkavad?
Kui nokkimiseks läheb ja vastu ei saa - kui kavatsevad surnuks nokkida -, siis nokivad surnuks. Tean, kes need on: ajakirjandus number üks, inimesed tänaval number kaks, aga ilmselt ka allilmastruktuurid, sest kullaotsijaid on igas kambris. Nüüd on hoopis teised olud, kus ma pean vastu pidama. Nii et see ei ole lihtsalt Ida-Virumaale minemine. Aga esialgu ei tea veel midagi. Tibu on alles koorunud, te tahate juba teada, kui kõrgele ta lendab.
Räägime nüüd teie mängukirest.
Minu jaoks oli see katastroof! Ekspertiisi kohaselt oli tegu haigusliku hasartmängusõltuvusega. Mängimisega puutusin esmakordselt kokku 1998 hasartmängu tegevuslubade komisjonis töötades. Alguses väga juhuslikult... Aasta hiljem tajusin, et kui käin niimoodi mängimas, ei ole mul õigust selles komisjonis töötada. Lahkusin komisjonist. Tagantjärele mõistan, et see, kui sõltlane tajub endas mänguvajadust, viitab tegelikkuses juba sügavale probleemile.
Võib väita, et esimese võiduga tuleb kiusatus?
Ei, ei. Ekspertiisis väitis psühholoog, et "te ju teate, et ei võida midagi". Mul kihvatas - ma tean ju, et võidan ja see mängu õigustus ongi! Ei teki kiusatust, hoopis eneseõigustus tekib. Sõltuvus kinnitab, et "ma võidan ka".
Kui inimene suudaks mängida kaine peaga, olemata sõltuvuses, võiks isegi läbi lüüa.
Huvitav, mis seda sõltuvust ikkagi tekitab? Kas veendumus, et võib võita?
Väidate, et inimene teadvustab endale võidu võimalust? Aga sõltuvus on hoopis emotsionaalsel tasandil, hoopis allpool teadvust. Inimesel tekib emotsionaalne vajadus minna kasiinosse. 2002 olin ma juba puntras - kasiino oli ainuke koht, kus võisin lõõgastuda. Tähendab, mind ennast enam ei olnud. Kogu aeg teadsin, et kukun kokku, teadsin, et kohe on lõpp. Aga algust praegu ei mäleta. Ilmselt olid mingid meeldivad käimised, kui raha käis kaotustest üle. Ühel hetkel tekkisid rahalised probleemid ja see on juba moment, kus ma soovitan kohe kasiinost kaugemale hoida.
Mida see lõõgastumine tähendab?
Et mul ei ole siis mingeid muid muresid. Aju teeb automaatseid otsuseid, muu maailm kaob ära. Ilmselt - kui ma ei oleks siis kasiinos olnud, oleksin kusagil põdenud. Mul on sügav süütunne hävingu pärast, mis minuga toimus.
Süütunne varguse pärast?
Jaa, jaa. Ka varguse pärast. Mul oli häbi, et üldse niimoodi kokku kukkusin, et mängima hakkasin. Mu väärtushinnangud olid siis samad, mis hiljem vanglas. Ma ei saa siiamaani aru, miks ma ei saanud pidama. Ütlen küll, et tahet ei olnud, aga miks? Väärtushinnangud ju ei muutunud - kujutasin endale selgelt ette, kelle rahaga mängin -, aga ikka ei saanud pidama.
Kuidas te varguseni jõudsite?
Kõik minu töö oli seotud rahaga. Raha oli mulle nagu autojuhile auto. Pidin kogu aeg välja kirjutama lepinguid: tuhanded, tuhanded, tuhanded. Käsimakseid käis aastas läbi miljon. Rahataju kaob niimoodi ära. Ma ei oska öelda, kust see libisemine algas. Esimest vargust otsisin paberitest mitu korda, aga ei tahtnud selleni jõuda - tähendab, ma ise väldin seda. Kusagilt see libisemine algas, kas oli mingi ülekulu kassas...? Alul võtsin natuke. Ja siis veel natuke. Kusagilt jookseb piir, et üldse ei võta ja siis natuke võtad. Näiteks ametiautoga alguses ei sõida eriti, siis sõidad eraasjus, siis juba perega, siis annad teistele sõita - raha eest... See on nagu hall tsoon inimese käitumises, kus väidad, et ei tee midagi halba, aga tegelikult natuke teed. Libisemine algab just selles hallis tsoonis ja mina libisesin sealt piirist üle.
Enne mängimist töötasin kahel kohal, oma vajadused katsin kõik ära. Aga kui mängima hakkasin, oli rahast alati puudus. Siiamaani on piinlik, sest enne oli raha üle.
Piinlikkusest. Kui juhtub tänaval vastu tulema Kultuurkapitali tollane raamatupidaja?
Tegin sellele inimesele väga suurt kahju. See on otseselt isik, kes on puhas ja nüüd on tema karjäär otsas. Tean, et kultuurkapitali töötajad üldiselt ei taha minu nime kuulda... Tema on inimene, kelle ees ma jään sügavalt süüdi, elu lõpuni.
Midagi teha ei anna?
Aga mida ma saan teha? Kas minna tema ette vabandama? Hea meelega! Aga, kas tema tahab mind näha? Võibolla ta tahab, et tema elus ei oleks märkigi minust, sest ma põhjustasin talle nii palju kannatusi. Ei saa olla nii enesekeskne, et lähen ja vabandan. Esialgu tean, et nad ei taha mind näha.
Palju neid inimesi teie enda arvates on, kes teid näha ei taha?
Ei tea. Kultuurkapitalis said inimesed enda peale löögi, mille oleksin pidanud saama mina. Nad said šoki. Ma ei tea, paljusid see veel mõjutanud on. Kultuuriga seotud inimesed... See mõjutas tugevalt nende kõlblustaju. Oletan, et hoiak minusse on negatiivne. Ringi liigun ma süütundega. Aga olen täheldanud, et ei saa olla enesesüüdistaja kogu aeg - inimesed võtavad sind kohe "rotiks". Pärnus öeldi mulle logoteraapia kuldsed sõnad: inimene peab ise endale ükskord andeks andma. Esimene reaktsioon oli, et ei, mina ei andesta. Kui aga hakkasin tegu ja oma isikut lahutama ning kui nägin, et mu psüühika lasi unustada, sain aru, et osaliselt olengi andestanud, aga mitte kõike. Kui elan kogu aeg mitteandestamisega, võin end hävitada. Ja hävitada, mida püüan ehitada. Siis ei suuda ma ka neid miljoneid tagasi teenida.
Ajakirjandusest jooksis läbi, et "mees olgugi madalam kui rohi!". Armastatakse läbilööjaid tüüpe, isegi kui nad on kurjategijad. Aga kui on tegu luuseriga, milline märk on praegu minulgi küljes, siis olgu ta poris.
Elu on küll edasi läinud, aga spekuleerime, et mõni kanal, tajudes üldsuse tähelepanu, teeb ettepaneku teie võla tasuda, tingimusel, et hakkate telestaariks?
Huvitav küsimus: kas ma oleksin valmis tegema ükskõik mida, kui mulle antakse kätte summa, mille riigile võlgnen? Ma olen siiski nii isekas, et ei ole valmis kõike tegema. Küsimus on selles, kus see piir jookseb. Kui palju olen ma uhke ja samas paindlik, et oma võlga tasuda. Minu üldine hoiak on, et ei maksa kurjategijat staariks teha.
Kas lähedased on positiivselt meelestatud või ettevaatlikud?
Ma ei näe mingit probleemi, lapsed käisid mind sageli vanglas vaatamas… (Viiol eelistab sel teemal tagasihoidlikuks jääda.)
Kuhu läksite vanglast vabanedes?
Koju. Koju! Oma laste juurde. Väga hea tunne oli. Lapsed ootasid mind. Ema oli rõõmus, ehkki ajakirjandus jõudis teda juba tüüdata…
* * *
Tartu kaarsillal artikli peakangelast pildistades satub meist mööduma Maaja Vadi, tunnustatud õppejõud ja mitmete väärt õpikute autor. "Tee-re Maaja!" hõiskab Viiol rõõmsalt ammust tuttavat nähes. "Tere," kostub automaatselt vastu ja siis "Uihh!", misjärel rutakas mööduja pea õlgade vahele tõmbab ja pisut tempot lisab.
"Tartus on toredalt kodune," tõdeb Viiol. Pärin vabadusetunde kohta - mees on alles ööpäeva jagu väljas. "Pinge on sees. Ei tea, mis ees ootab. Vanglas oli ses mõttes rahulik, aga nüüd... tuleb, mis tuleb." Fotograafil tuleb kiusatus endist mängusõltlast lähedalasuva mängupõrgu foonil pildistada. Seda Viiol ei taha, nagu ka vangla seostamist tema isikuga.
Viioli ellujäämisretsept: Ära lepi vanglaga!
Avo Viiol veetis trellide taga ligi poolteist aastat. Mees jutustab vanglast õhinaga. Sel teemal on tal oma sõnutsi kergem rääkida kui valulist kasiinoskandaali meenutada.
Kõige raskem oli eeluurimise ajal Rahumäe arestimajas: tulevik tume, isiksus murtud. Võimust võttis jälitusmaania, ülereaktsioon: vähimgi vabadusest jäänud asi muutus oluliseks – tühi pastakasisu, kirjaklamber…
Järje peale aitas kirjandus.
Raamatud on mõtlemise kargud. Lugesin ajalugu, psühholoogiat, filosoofiat, eks ilukirjandust ka. Lõpupoole uurisin statistikat, matemaatikat. Majandusest hoidsin kõrvale, sest olen seda niigi täis. Sisendasin endale: “Ära lepi vanglaga!” Et mitte murduda, tuli iga päev midagi teha.
Nii Pärnu kui Tartu vanglas andis Viiol kinnipeetavatele loenguid ettevõtlusest. Eesti ja vene keeles.
Nende jaoks olen ma “kommersant” (majanduskurjategija), alatasa visati nalja, et kus su miljonid on. Igas kongis leidus kullaotsijaid. Oma positsiooni kehtestamiseks tuli toidulauas ka küünarnukkidega ruumi teha. Väikesed vahejuhtumid vanglatöötajate kõrvu ei ulatu. Tallinnas oli üks kähmlus. Malemängu vastasega läks vaidluseks punktiseisu üle, mispeale ta laualiniku ühes malenditega mulle näkku paiskas. Saatsin laua vastuseks. Läksime korra käsipidi kokku, midagi hullu ei juhtunud. Valvurid kontrollivad igal hommikul, ega vangide näol löökide jälgi ei ole. Paindlik peab olema, “na slovah uhodit nado” öeldakse, ehk tüli tuleb sõnadega ära lahendada.
Leivaliimi tegemine tuli lihtsalt, seksuaalteemat tähtsustatakse Viioli arvates rohkem legendides vanglast.
Tegelikkuses on seda veel Murrus, kuhu mina õnneks ei sattunud. Seal olevat isegi nii, et kui satud “pihhannõiga” (vägistatu) ühte kambrisse, muutud vanglahierarhias “padlaks” (langenu). Pärnus ma selle teemaga kokku ei puutunud, “obõtšaid” (kirjutamata reeglid) seal aga järgitakse, nagu ka Tartus, ehkki vanglajuhtkond väidab vastupidist.
