Mõrv Kadriorus: üüritüli päädis jõhkra veretööga. Kohus määras karistused
Seisan välisukse juures, sest edasi liikuda on võimatu. Poolesajaruutmeetrine korter – kitsas esik, köök ja kaks tuba – on mattunud ühtlase kultuurikihi alla: vanad ajalehed, arved, raamatud, riidekaltsud ja toidunõud. See voodrilaudadeni paljaks kistud ja kapitaalremondi järele karjuv eluase Kadrioru südames oli aga piisav ajend, et tappa inimene.
Sügis 2013. Korteri pensionärist omanik Aleksander Tammpere (68) oli lausa või sees, kui üks tuntud advokaat talle ostupakkumise tegi. Tammpere oli ammu plaaninud korterit maha müüa, nüüd avanes reaalne võimalus.
Ka ostja oli rahul, sest korteri akendest avaneb lummav vaade Kadrioru südamesse. Presidendi loss ja luigetiik paistaksid otsekui peo peal, kui vaid maju ees poleks. Sümpaatne kant, õhkas advokaadihärra rahulolevalt.
Müügitehing ootas üksnes notari juures allkirjastamist. Oli vaid üks mure. Korterist vajasid äraviimist eelmise üürniku asjad. Seda probleemi läkski Tammpere Köleri tänavale klaarima. Oli reede, 15. november.
Majaelanikud teadsid, et Tammpere oli juba ammu soovinud üürnikust vabaneda, too aga ei tahtnud miskipärast minna. Tammpere saatis vihaseid kirju, aga üürnik ei vastanud, nagu ka telefonikõnedele ja sõnumitele. Viimasel ajal käis Tammpere majas lausa iga päev, et lõpuks ometi kogu jamale punkt panna.
Üürniku nimi oli Oskar Hints (57). Pisipattude pärast mitu korda kohtulikult karistatud Hints oli viimati töötanud taksojuhina, aga seejärel ametlikult töötuks jäänud. Tammpere tundis teda eelmisest elukohast, kus nad olid üleaedsed naabrid.
Kui Hintsi maja 2012. aasta sügisel uusarendusele ette jäi ning maha lammutati, hakkas Tammperel hale ja ta pakkus mehele oma tühjalt seisvat korterit. Sedasama, Köleri 28 teise korruse korterit. Esialgu saja, hiljem kõigest viiekümne euro eest kuus – tingimusel, et Hints teeb majas ka kojamehe tööd.
Majaelanikele aga Tammpere palgatud kojamees ei meeldinud. Esiteks oli ta lohakas, ei teinud tööd korralikult. Teiseks ladustas maja hoovi ehitusprahti ja hõivas mitu parkimiskohta. Ning kolmandaks – ja seda on naabritel sõnadesse keeruline panna – häiris neid midagi Hintsi olekus.
“Hints oli natuke liiga sõbralik. Lausa nii sõbralik, et mõned inimesed kartsid teda. Ja uudishimulik, pidevalt ta uuris ja puuris kõiksugu asju,” meenutab Tammpere tütar, kes kah samas majas elab.
“Tere ütles heal juhul moka otsast. Kui midagi küsisid, andis ainult ebalevaid vastuseid,” räägib teine naaber. Tema sõnul nähti Hintsi ringi liikumas enamasti öösiti.
Oktoobris, kui Hintsi aastane üürileping lõppes, aga ta välja ei kolinud, muutusid majaelanikud kannatamatuks ja hakkasid lausa nõudma üürniku tänavale tõstmist.
Tammpere muutus samuti üha närvilisemaks. Seda enam, et Hints ei maksnud talle enam sedagi nappi kokkulepitud üüri.
Umbes kella kolme paiku päeval jõudis Tammpere Köleri tänavale. Hints juba ootas teda ning et korteri aknad vaatavad tänavale, nägi ta hästi: Tammpere tuleb, Selveri kilekott näpus.
Aga korterisse Tammpere ei jõudnudki. Maja pimedas trepikojas haaras keegi temast kinni ja lõi ta pikali, seejärel rusikaga näkku, rindkeresse ja pähe. Ühel hetkel äsati talle “kõva metallist latisarnase esemega” (nii oli kirjas ekspertiisiaktis). Tammpere kukkus üle ukse omaenda korterisse. Sinna, kitsasse esikusse, näoli vereloiku ta lebama jäigi.
Tõenäoliselt ei näinud ta ründaja nägu. Ja kui isegi nägi, oli see talle võõras. Sest kallaletungija polnudki üürnik Hints, vaid keegi tundmatu habemik.
Nimelt oli Hints endale appi kutsunud Mark Dorožkovi (64), eluaegse meremehe ja laevakapteni, kellega ta oli tutvunud paar kuud varem kirikus.
Tagasihoidlik, varem karistamata Dorožkov väitis hiljem kohtus, et Tammperet tappa ta ei kavatsenud. Ta tulnud õblukesele Hintsile vaid moraalseks toeks.
Aga madinast olla ta sedavõrd ehmunud, et haaras köögist oma mantli ja põgenes. Kas ohver sai viga? Kas Hints lõi teda millegagi? Pikemalt arutlemata tormas ta koju Lasnamäele, märkamata sedagi, et tema viigipüksid nõretavad verest.
Kohus kipub üleüldse tsirkuseks kätte. Süüpingis seletusi andes satuvad Dorožkov ja Hints oma versioonidega juhtunu kohta niisugusesse vastuollu, nagu oleksid nad eri kakluste juures viibinud.
Hints väidab, et tema oli peksmise ajal tagatoas ega näinud toimuvat pealt. Siis käis mingi arusaamatu kõva pauk ja ta jooksis esikusse. Seal nägi ta Tammperet liikumatult lamamas. Dorožkov oli kadunud. “Politseisse helistada ei julgenud, kiirabi jaoks oli ka juba hilja,” selgitab Hints.
Tema hirm politsei ees oli põhjendatud. Hints oli vabaduses tingimisi, vaid kolm nädalat varem oli kohus teda karistanud omavoli eest. 2012. aastal oli ta andnud jalahoobi kliendile, kes keeldus kuueeurost taksoarvet maksmast, võtnud tema telefoni ja minema sõitnud.
Ent ilmsüütu inimene ei peaks ju varjama kuritegu, millega ta seotud pole. Kuid just nii Hints tegi, kiskus endal riided seljast ja asus hoolega veretöö jälgi kõrvaldama. Tammpere laiba pakkis ta musta ehituskilesse, seejärel küüris verega määrdunud pinnad puhtaks.
Kella nelja paiku möödus korteri välisuksest Tammpere töölt saabuv tütar. Tema pere elab korrus kõrgemal, aga naine ei märganud midagi kahtlast.
Paar tundi hiljem oli korter puhas, verised lapid pistis Hints kilekottidesse ja viskas autosse. Seejuures jäi ta silma ühele naabrile.
“See võis olla kella kuue paiku, kui nägin teda maja taga. Sõitsin autoga hoovi ja nii kui tuled tema peale keerasin, eemaldus Hints kiiresti maja taha.” Naaber ei osanud aga halba aimata, pigem oli rahul, et tülikas üürnik kolib viimaks majast välja.
Vastu keskööd helistas Hints uuesti Dorožkovile: tule appi kotti tassima!
Dorožkov räägib kohtus, et esikus oli tõepoolest üks kott, aga uskuge või mitte, talle ei tulnud pähegi, et selles võiks olla Tammpere surnukeha. Ta ei küsinud ka.
Seejärel kandsid nad raske koti (Dorožkovi hinnangul umbes 40 kilo) keldrisse, murdsid ukseluku katki ja tassisid kandami tagahoovi. Seal seisis Hintsi auto, kuhu surnukeha jäi järgmiseks 24 tunniks.
Järgmisel päeval arutasid mehed isekeskis, et ehk peaks laibaga politseijaoskonda sõitma, aga mõtlesid siiski ümber. Nad sõitsid, Tammpere surnukeha pakiruumis, päev läbi mööda linna, kuni jõudsid Viimsi metsa. Seal kaevasid nad poolteist meetrit sügava augu ja matsid laiba maha. Hauaplats maskeeriti kännuga.
Samal ajal oli Köleri tänavale kutsutud politsei. Majaelanikud märkasid koridoris “tikutoosi suuruseid” verejälgi ning kahtlustasid, et korteris on toimunud “midagi väga halba”. Ent politsei ei leidnud midagi kahtlast!
“Kas seda nimetategi mõrvaks?” ironiseeris üks mundrikandja enne lahkumist, kui märkas vereplekki korteri uksepakul.
“Kuidas on see võimalik?!” ahastas Tammpere tütar. “Inimene jääb kadunuks, verejäljed on ukse taga, keldrilukk lahti murtud, aga politsei jalutab minema, nagu poleks midagi olnudki.”
Politseinikust õemees selgitas talle, et valvepatrull ei saagi rohkemat teha. Päev hiljem kammisid kriminalistid korteri läbi. Pindu spetsiaalsete kemikaalidega töödeldes ilmnes, et korter oli verega koos nagu tapamaja enne pühi. Verejälgi leiti isegi laest.
Hints nabiti kinni kolm päeva hiljem ja tema väitis, et ei tea korteriomaniku kadumisest loomulikult midagi.
Politsei oli aga vahepeal kindlaks teinud, et Hints ei elanud mitte Kadriorus, vaid Mustamäel. Sealtkandist andis viimast korda signaali ka Tammpere mobiil, mida aga üles ei leitudki.
Mustamäe korteri läbiotsimisel leiti hulk toiduaineid, mille Tammpere mõrvapäeval Torupilli Selverist oli ostnud: juustu, suitsulõhe, lihapallid, vürtsikilud. See pealtnäha ebaoluline detail aga tegi tapmisest hoobilt röövmõrva.
Ohver oli ikka veel kadunud. Matmispaiga avaldas politseile alles kuu aega hiljem tabatud Dorožkov. See juhtus detsembris, napilt enne lumesadusid, mis muutnuks surnukeha leidmise sisuliselt võimatuks.
Pereliikmeid lahkunut tuvastama ei lastud. Vaatepilt oleks olnud liiga räige. Isik tehti kindlaks DNA-prooviga, Tammpere maeti kinnises kirstus.
“Nagu filmis,” nendib isegi kogenud prokurör Ainar Koik kohtuistungi vaheajal. “Sellist süžeed näeb päriselus väga harva.”
Prokurör küsib Hintsile karistuseks 19 aastat vangistust, koos varem kandmata karistusega 20 aastat. Dorožkovile mõrva eest 14 ja koos ühe kelmusega lõplikuks karistuseks 15 aastat. Harju maakohus teeb otsuse enne jaanipäeva.
Kui kohtunik Anne Rebane uurib, miks oli tarvis Tammperet füüsiliselt karistada, selle asemel, et tüli sõnadega ära klaarida, muutub Hints härdaks. “Tahtsin, et ta oleks minu vastu leebem. Ma ei olnud sellist suhtumist ära teeninud,” põhjendab ta.
Seejärel pöördub ta tagasi oma vana versiooni juurde, et pole Tammperet peksnud.
Alates vahistamisest on Hints järk-järgult oma süüd pisendanud. Nüüd väidab ta, et kohtueelses menetluses antud ütlused ei loe, sest uurijad peksid need temalt välja. Peksid, piinasid ja näljutasid, kui täpne olla.
“Aga te ju ise andsite allkirja?” imestab kohtunik.
Hints kohendab prille, need ei seisa tal hästi ninal – üks sang, mis otsekui viitaks hiljuti toimunud rüselusele, on küljest murdunud.
“Andsin-andsin. Kui keegi oleks mulle öelnud, et pange allkiri: mina, Oskar Hints, katsusin Lenini mune, oleksin ka seda teinud. Ehkki Lenin suri ammu enne mind. Ma ei suutnud õieti lugedagi!”
Kuigi kaitsjate eesmärk on, maksku mis maksab, süüdistus sõelapõhjaks tulistada, jääb Hintsi kaitsja Vladimir Kuznetsov (pildil paremal) silmanähtavalt hätta. Usutavat alibit ta välja ei paku. Kehvavõitu eesti keelt purssides on tal suuri raskusi menetlusreeglitest kinnipidamisega.
Ühe istungi vaheajal läheneb Kuznetsovile prokurör, käes kriminaalmenetluse seadustik, ja küsib ettevaatlikult: “Kas te seda raamatut olete kunagi näinud?” Ehkki küsimus on heasoovlik, mõjub see igale endast lugupidavale juristile löögina allapoole vööd.
Kohtunik kaalub lausa Kuznetsovi eemaldamist protsessilt. Kuid mida aeg edasi, seda raskemaks see muutub, sest siis tuleks kogu protsessiga nullist pihta hakata. Uus kaitsja vajab lisaaega materjalidega tutvumiseks. Kohtumaja ajagraafiku säästmiseks jäetakse Kuznetsov rahule. Vastu suvepuhkusi on ajasurve niigi suur. Pealegi nõuab valitsus, et ühtki kohtuasja ei menetletaks ilma mõjuva põhjuseta kauem kui kolm kuud.
Lugu ilmus esmakordselt 4.juunil 2014
