Allar Tankler: Eestlaseks jäämine
Meil valitseb stabiilsus: distantsilt vaadates said Eestis liberaalide fraktsiooni kuuluvad saadikud 3 kohta, konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid kumbki 1, nn rohelised samuti 1 – täpselt sama tulemus nagu viis aastat tagasi. Kui Euroopas tervikuna heitlesid esikoha pärast valimistel konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid, siis meil jäid nad neljandale-viiendale kohale.
Kui mitmel pool Euroopas kasutatakse europarlamendi valimisi, et valitsuse vastu protestida, siis meil võitis valimised peaministri erakond. Kui Euroopas tervikuna tegid suure tõusu äärmuslased, eelkõige suuremat isolatsiooni pooldavad, vähemusi tõrjuvad, Euroopa Liitu vastustavad rahvuslased-natsionalistid, siis meil tegi kõige silmatorkavama tulemuse just rahvusvähemuse õiguste eest seisev Yana Toom.
Kui ülejäänud Euroopas muretsetakse üha enam ELi kasvava mõju pärast riikide siseasjades ja sellest lähtuvalt kodanike igapäevases elus, siis Eestis on kõige veenvamaks seletuseks tagasihoidlikule valimistulemusele (unustame ilma) see, et enamik ei taju, kuidas Euroopa Liit tema argielu mõjutaks, ja et sellest midagi sõltuks. Kui üle Euroopa loodeti neil valimistel Euroopa poliitika inimestele lähemale toomist Lissaboni leppes sätestatud klausli abil, et valimistulemusi arvestatakse Euroopa Komisjoni presidendi ametisse nimetamisel, siis Eestis oleks ilmselt loosungid “Vali Lauristin, saad Schultzi!”, “Reform – kindel hääl Verhofstadti kasuks!” või “Juncker kindlustab Eestit Putini korruptsiooni vastu!” eemale peletanud ka järelejäänud 36% valijatest.
Kui üldistatult domineerisid valimistel Euroopas majandus- ja sotsiaalküsimused, immigratsioon ning Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide vaheline võimujaotus, siis meil oli põhiteemadeks julgeoleku- ja rahuküsimused, Savisaar ning Venemaa institutsioonide ja Eesti vaheline võimujaotus.
Kümne aastaga, mis oleme ELis olnud, on meil eestlaseks jäämine küll hästi välja tulnud. Nagu kõiki asju Eestis, saame seda seletada oma väiksuse, hajaasustuse, traagilise ajaloo, geograafilise paiknemise ja kliimavööndiga. See on meie lingvistiline mets.
Kui tahame jääda sama erakordseks ja oma jalga käivaks, peame leppima argumendi teise poolega: tuleme niivõrd erilisest Euroopa nurgast, kust meil Euroopale tervikuna pole midagi väga öelda, peale “Welcome to Estonia”. Uutel europarlamendi liikmetel on nüüd uus võimalus aidata Euroopa küsimused koduseinte vahele tuua – ehk on siis järgmistel valimistel ka Eestis juba näha natsionalistide võidukäiku, protestivalimisi ning muid häid Euroopa trende.
