Koerte kombel elanud lapsed kolm aastat hiljem
Suurest kortermajast leiti neli nälginud väikelast, kes elasid koos koertega. Nad sõid loomadega samast kausist, haukusid võõraste peale ja nutmise asemel niutsusid ja ulgusid. Laste piinamine oli kestnud kuid, ehkki majarahvas kutsus mitu korda politsei kohale.
Nii algas Eesti Ekspressi šokilugu “Otse põrgust”.
Ühiskond jahmus. Uudis Mowglite (nii nimetas neid laste vanaema) kohta levis üle maakera. Keegi ei uskunud, et midagi sellist võib juhtuda XXI sajandi Eestis.
Isegi loomakaitsjad, kes olid just alustanud massiivset kampaaniat, tõmbasid suu koomale.
Eesti meediat tabas järsku õuduslugude tulv. Kuid minu eesmärk polnud surkida pisikeste kannatustes, korraldada õõvalugude meistrivõistlusi. Suur osa artiklist rääkis hoopis, et tegemist on olulise ühiskondliku probleemiga. Eesti sotsiaalhoolekandesüsteem ei suuda silma peal hoida asotsiaalidel, kes rändavad ühest omavalitsusest teise, elavad üürikorterites, sisse end ei registreeri ja teevad muudkui lapsi juurde, sest lastetoetused annavad neile väikese, kuid kindla sissetuleku.
Ka selle õnnetu pere ema sünnitas pärast loo ilmumist, sügisel 2011 viienda lapse, mis andis talle õiguse emapalgale, lastetoetusele ja üksikvanema tasule. Aga peagi võeti pisitütar temalt ära, sest ema oli purjus.
See polnud talle viimane löök. Vanemate laste peksmise eest sai naine aastase vangistuse kaheaastase katseajaga.
Praegu elab selle õnnetu pere vanim laps uues kodus. Hoolduspere on küllaltki jõukas ja läbinud erikoolituse. Tüdruk õpib viitele (mõni kolm tuleb ka vahel sekka, aga selles pole ju midagi hullu), osaleb huviringides ning on end trullakaks söönud.
Lastekodus elavatest noorematest vendadest hakkab ta vaikselt võõrduma. Pole enam nii palju “kalli-kalli” ja “musi-musi” suhtumist nagu varem.
Vanimat venda ootab samuti kool – seda lükati juba mullu aastaks edasi, sest poiss vajab sügava psüühikahäire tõttu erikohtlemist. Samal põhjusel ei tasu teda ka lapsendamisel eraldada vendadest. Kolme venna – neist üks invaliid – ühte kasuperre saamise tõenäosus on aga üliväike. Nagu ka see, et neid lapsendaksid lähisugulased, kelle pered tihedalt läbi käivad.
Ei aita isegi see, et Eestist saavad lapsendada ka rootslased ja ameeriklased. Nende poiste vastu pole keegi huvi tundnud.
Ema suhtleb taas lastega. Mõnikord on tal lastekodusse kõlistades küll keel pehme, aga mitte alati. Külas käies (viimati märtsi keskel) oli ta õnneks kaine (erinevalt ühest teisest perest, kes lastekodusse viinapudeli kaasa võttis). Lapsed ronivad talle sülle, isegi noorim poeg hõikab “emme-emme”.
Naine on laste pead segi ajanud. Poisid loodavad, et ema viib nad tagasi koju. Vanim poeg muudkui küsib, et millal ta koju sõidab. Aga ema noolib ilmselt ainult noorimat, kaheaastast tütart, kelle osas pole talt vanemlikke õigusi ära võetud.
Lastekodu juhataja on nõutu, sest ema ei tule sageli sel ajal, mil ta on lubanud. Lapsed aga ootavad…
Kolm aastat tagasi sellest perest kirjutades leidsin, et ei pea otsima juhtumi süüdlasi politseinike ja sotsiaaltöötajate seast, vaid üritama uusi juhtumeid vältida, varakult jaole pääseda. Tärkasidki sotsiaaltöötajate arutelud, kuidas koostööd parandada. Näis, et asi liigub edasi.
Kurjus ei kao aga siit ilmast kunagi. Aasta hiljem kirjutasin loo, kuidas detsembris 2011 ehk pool aastat pärast Mowgli-loo ilmumist näljutas üks ema surnuks oma lapse. Viimase kahe elukuuga kaotas beebi kolmandiku kehakaalust. Surres nägi ta välja nagu väike muumia.
