Just siina asus aastail 1925-1926 poetessi ja tema abikaasa, luuletaja Artur Adsoni armupesa. Adsoni päevikust selgub, et pärast mitmeid luhtunuid katseid leidsid nad sinna ulualuse, algul kuuendale, hiljem neljandale korrusel (kolm tuba, üür 10 000 marka kuus): "Ilus oli too tuba sääl "Domuse" 6dal korral, Prinsessil [Underi hüüdnimi - toim.] pole eluilmas nii ilusat ja sooja tuba olnud. Õhtuti läks säält ärkliaknast vaadates kaks päikest looja."

Arhiivikaustad paljastavad, et Eesti ajal nägi linn Pikk 36 majaga sõna otseses mõttes vett ja vilet. Omanik Aleksandr Samuelitchi järgi nimetatigi hoonet rahvasuus Samuelitchi majaks või Samuelitchi pilvelõhkujaks. Raudtee keskvalitsuse ja selle osakondade majutamiseks lubas Samuelitch anda rendile viis korrust, ümberehitustööd ei saanud aga kuidagi valmis. 1923. aasta suvel müüs Samuelitch maja osaühingule Domus, mille suuromanik oli Eesti Pank.