VANA KULD: Valedetektor ei valeta
Riigiprokuratuur lõpetas kriminaalasja alaealise tütarlapse vägistamises süüdistatava vandeadvokaadi vastu, kuigi valedetektoril rääkis tüdruk kohtupsühholoogilise ekspertiisi kohaselt vägistamisest tõtt.
Eesti seaduste kohaselt valedetektori ekspertiisi tulemust kohtus tõendina ei arvestata.
1994. aastal kutsus toona 14-aastase Monica ema tuttav, vandeadvokaat Vello (54) tüdrukut maale heinale. Suvilasse pidi tüdruk minema koos Vello perega. Kohapeal selgus, et suvilas on Vello üksinda.
"Ta pani püstoli voodi kõrvale ja rääkis midagi lehmade laskmisest. Noh ja siis..." räägib Monica suhteliselt rahuliku häälega. "Ja siis ta vägistas mind," lõpetab ta lause rutakamalt, kui tarvis.
Kuid see polnud veel kõik. Järgmisel päeval vedas vanamees tüdruku oma autoga Vormsile. Siis alles pääses Monica koju.
Süüdistuskokkuvõtte kohaselt vägistas Vello tüdrukut 1994. aasta juunis/juulis oma suvilas Oru vallas ja Vormsi saarel korduvalt.
"Ähvardas ära tappa. Kui ma kellelegi ära räägin." Seetõttu ei rääkinudki Monica algul juhtunust mitte kellelegi. Jaanuaris tunnistas ta emale üles, mis Vello suvilas toimus. Asi otsustati omavahel ära lahendada ja politseisse mitte minna. Kuid perekonnasõbrast vandeadvokaat eitas juhtunut.
13. märtsil 1995 tõmbasid tundmatud noormehed Monica Tallinnas mingisse autosse. Kolm noort meest toppisid tüdruku pea kotti, sõidutasid seotud käte ja silmadega viis-kuus tundi ringi ja vägistasid. Monica usub, et see oli Vello kättemaks selle eest, et ta emale ära rääkis ja asja politseisse andis.
1995. aasta juulis algatas keskuurimisbüroo uurija Tuulikki Kantola vägistamise kohta kriminaalasja. Objektiivsuse huvides uuris asja Lääne politseiprefektuuri asemel Tallinna keskuurimisbüroo. Vello oli Haapsalus tuntud inimene.
Monica kinnitas uurijale, et Vello vägistas ta. Vello eitas juhtunut. Ta ei salanud, et käis tüdrukuga kahekesi maal, kuid väidab, et midagi niisugust, millest tüdruk räägib, ei toimunud.
Tunnistajaid polnud. Kuigi Vello naabrimees kinnitas, et Läänemaal tehakse heina tavaliselt alles juuli lõpus või augustis. Nii et kui Vello kutsus tüdruku juuli esimestel päevadel heinatööga raha tegema, siis igal juhul ta valetas.
Ent möödunud oli liiga pikk aeg, et tõendeid leida. Jäid Monica sõnad Vello sõnade vastu.
Uurija tegi mõlemale ettepaneku läbida psühholoogiline ekspertiis valedetektoril. Monica nõustus. Vello keeldus.
Valedetektori ekspertiisi kohaselt räägib Monica tõtt. Vello vägistas ta suvel, mil ta 14aastane oli. Tõenäosus, et tüdruk valetab, on valedetektori analüüsi põhjal väiksem kui 0,01.
Selle aasta mai lõpul lõpetas riigiprokuratuur kriminaalasja Vello vastu kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
Riigiprokuröri asetäitja Alar Kirs ütles, et kriminaalasi lõpetati, sest süütõendeid polnud süüdistuskokkuvõtte kohtusse esitamiseks piisavalt.
Uurija Kantola tunnistab, et temale oli prokuratuuri otsus väga ootamatu – siiani oldi nõus uurimise käiguga, uurimistähtaega pikendati korduvalt, et asi lõpuks kohtuni viia.
"Kriminaalmenetluskoodeks ei tunnista valedetektori analüüsi kohtus tõendina. Valedetektori ekspertiisi tulemusi kasutatakse kohtus lisamaterjalina."
"Antud juhul puudusid objektiivsed tõendid, sest tüdruk pöördus politseisse alles üheksa kuud hiljem. On ainult kaudsed tõendid – tüdruku jutt. Pole tõestatud, et oleks kasutatud vägivalda – psühholoogilist või füüsilist; on liiga hilja, et teha kindlaks vigastusi."
"Igasugune vahekord pole vägistamine. Vägistamiseks loetakse seda siis, kui on tõestatud: vägivallaga ähvardamine, vägivald, ohvri abitu seisund."
"Valedetektorit ei saa uskuda 100protsendiliselt. Kuigi antud juhul jääb inimlikult mulje, et tüdruk ei valeta."
Valedetektor on kohvriga kaasas kantav aparaat, mis mõõdab muudatusi uuritava inimese vererõhus, pulsi sageduses, hingamise sügavuses ja sageduses ning higistamises.
Mõõtmiste teostamise ajal esitatakse inimesele küsimusi. Ka Eestis kasutatava "modifitseeritud kontrollküsimuste meetodi" puhul esitatakse uuritavale kümme küsimust. Osad küsimused puudutavad kuritegu, osad aga ilmseid tõsiasju, nagu inimese vanus jne. Küsimused arutatakse enne valedetektori kasutamist uuritavaga läbi – et ta kindlasti üheselt aru saaks, mida temalt küsitakse. Testimist korratakse kolm korda.
Testitakse vastuste usaldusväärsust.
Tulemused kirjutab üles isekirjutaja. Moodne valedetektor on ühenduses arvutiga, mis analüüsib ekspertiisi tulemused sekundite jooksul.
Psühholoogilist ekspertiisi valedetektoril viib läbi spetsiaalse väljaõppe saanud ekspert. Eestis teostab vajaduse korral ekspertiisi valedetektoril Eesti Riigikaitse Akadeemia kriminalistika õppetooli juhataja, professor Jaan Huik. Tartu Ülikooli lõpetanud Huik sai valedetektori-alase väljaõppe USAs Föderaalses Juurdlusbüroos.
Huik on Ameerika Polügrafistide Assotsiatsiooni liige. Assotsiatsioon kontrollib oma liikmete kvalifikatsiooni pidevalt.
Professor Huiki sõnutsi on põhjus lihtne: kriminaalmenetluskoodeks valmis enne, kui esimene valedetektor Eestisse jõudis. (Nõukogude ajal oli detektor keelustatud.)
Huik nimetab psühholoogilist testimist valedetektoril objektiivseks ning võrreldavaks näiteks inimese IQ (intelligentsuskvoodi) mõõtmisega.
"See on ikkagi teaduslik-objektiivne meetod, mille tulemus on must-valgel kirjas ja mida saab lasta ükskõik millisel spetsialistil üheselt tõlgendada," ütleb Huik.
Professori arvates näitab usaldamatus valedetektori vastu õiguskaitseorganite vähest arengut. Valedetektorit kasutatakse laialdaselt USAs ja Iisraelis, kus ekspertiisi läbimine on küll vabatahtlik, kuid tulemusi kasutatakse kohtus objektiivse tõendina.
"Enamik kuritegusid toimub ilma tunnistajateta ja kahtlustatav enamasti eitab oma tegu. Seetõttu oleks valedetektori ekspertiisi arvestamine kohtus tõendina kohtunikule suureks abiks," arvab Huik.
"Maailma kogemus näitab, et 92 protsendil juhtumitest saab valedetektoril tõesed tulemused, umbes viiel protsendil võib ekspert eksida ja kahel juhul sajast jääb tulemus määratlemata," kinnitab Huik detektori usaldatavust.
Alates 1993. aastast on korrakaitseorganid Huiki poole abi saamiseks pöördunud kümmekonnal korral. Harilikult selgus valedetektorit kasutades, et rasketes kuritegudes kahtlustatavad "ei räägi tõtt, kui eitavad süüks pandud tegu".
