Miks on mehed minu jaoks põlastusväärsed, kui ma kohe kindlasti ei ole lesbi?

Mure: Saan varsti juba 15, kuid ma ikka ei tunne end poiste läheduses hästi. Kõik mu sõbrad on suhetes ja see kõik on neile ja mulle, kui kõrvalise isikuna nii loomulik, aga mina ja kellegagi suhtes, see ei tundu enam nii loogiline. Näiteks, kui ma meeldin kellegile või kui mul isegi on võimalus olla poisiga, kes mulle meeldib, siis ma ei suuda. Asi pole julguses. Ma julgen olla ja rääkida küll, aga mulle tekib tülgastus. Mind valdab iga kord pealetükkivustunne ja põlastus, kuigi nad mulle peale ei tükigi. Ma ei tea, miks. Samuti ei suuda ma endale tunnistada, et võib-olla pole ma hingeliselt valmis. Kui ma ka paaril korral olen suhtes olnud, ei ole ma suutnud poisil käest kinnigi hoida, Keeran pidevalt pead ja proovin nendega kaugust hoida. Olen ka päris kindel, et ma pole lesbi. J., 14.

Dr. Noormann: See on märk sellest, et pead armastust millekski väga eriliseks, mitte pealiskaudsuseks ega teeskluseks. Teiseks on see kindlasti märk ka sellest, et sina pole armunud ja samuti ei soovi võimalikku suhet muuta teeskluseks ega enesepettuseks.
Tüdrukute murdeeale on see päris omane - läbi aegade on noored tüdrukud unistanud, et esimene tunne oleks suur, sügav ja puhas. Suuruse all mõtlevad siis tunnet, mis on ääretu, ei näi kunagi lõppevat; sügavuse all ookeani, millesse võikski ennastunustavalt uppuda ja puhtuse all valedest, pettustest ja ka tunnete taha peidetud füüsiliste huvide puudumist. Oska oma aeg ja suur, sügav ja puhas tunne ära oodata. Kui kiirustad vaid sellepärast, et kõigil teistel on juba suhe, pead endale märkamatult loovutama midagi just neis kolmes tähenduslikus sõnas. Elu on julm ja tikub seda tegema niikuinii.