Kadaka talu: vanaisa sünnikodu uus aeg
Kõrged põlispuud ja väljakasvanud kuusehekk aga annavad märku, et siin on elatud aastaid. Kadaka talul on tõesti pikk ajalugu – see on noore perenaise Diana Purga vanaisa sünnikodu. Enne asundustalu rajamist 1919. aastal oli sellel kohal aga mõisamoonaka maja. Hiljem elas Kadakal vanapoisist vanaonu, kes talu Diana isale kinkis. Isa Ülo ehitas uue elumaja. Siin veetis lapsepõlve ja kooliaja ka Diana.
Diana ja Joel Purga aga seadsid end sisse Tallinnas. Ent õige pea said nad aru, et linnaelu neile ei passi ja üha enam tõmbas maa. Pealegi kinkisid Diana ema ja isa talu tütrele. Tagasiteed enam polnud, sest kinki vastu võttes said noored kaasa ka vastutuse talu edasise käekäigu eest. Diana oli õppinud Eesti Maaülikoolis maastikukaitset ja -hooldust, seda enam oli tahtmine maale tulla.
Viljaaidast sai suitsusaun
Laudas ei peetud enam loomi, aidas ei hoitud vilja, ajahammas pures palke ja näris katustesse auke. Kõik kippus lagunema ja nägi välja üsna peetud. Esimene katsumus Joelile oli ühe katuse all asunud lauda ja küüni taastamine.
Hoone sai uued sarikad ja laastkatuse, välisseinad kaeti poolpalgiga. Selle ühte otsa ehitati garaaž, teine jäi panipaigaks, kus hoitakse nüüd jalgrattaid ja tööriistu. Laut ja küün tehti korda veel enne, kui noored päriselt maale kolisid – puhkuste ajal ja nädalavahetustel.
Joel on maksimalist – tema meelest pole aega oodata ega vaadata, vaid tuleb himuga tegutseda. Tööd võtsid veel suurema hoo sisse siis, kui maale koliti. Uskumatu, aga tõsi: igal aastal on saanud korda mõni hoone, tehtud haljastus, rajatud uus puurkaev, lammutatud lootusetult omadega läbi rehielamu.
Töökäsi on siiski rohkem kui Joeli omad. Tänu Diana emale Enele, kes meelsasti viiest Lennat ja kolmest Holgerit hoiab, saab noorperenaine mehel abiks olla.
Tubli abiline on ka Diana 19aastane, sünnitrauma tõttu puudega vend Talis. Vahetevahel kutsub Joel appi oma “ihuehitaja”, nagu ta mitut tööd hästi oskavat kohalikku meest Kaimarit nimetab. Maakodu külaskäigu ajal oli Kaimaril käsil laastkatuse tõrvamine.
Kelder korrastati
Hiirte puretud ja kohati pehastunud palkidega tarbetult seisnud viljaaita ei rutanud noor pere siiski lammutama, vaid otsustas selle suitsusaunaks ümber ehitada.
Hoone upitati kelgu peale ja veeti tiigi kaldale. Alumised palgid vahetati uute vastu, peale pandi laastkatus. Eesruumis seisavad vana talulaud ja pikad pingid.
Veekogu on siin olnud juba teab mis ajast, seda on vaid mõne aasta järel puhastatud. Tiiki toodi linask, see aitab vee puhta hoida. Siin võib ka kalameest mängida: suitsutatud linask on uskumatult maitsev.
Kelder, mille seinalt leiab aastaarvu 1928, oli varem sünge, pime ja niiske. Vana pinnas keldri katuselt eemaldati, kiviosale pandi müts pähe ehk muudeti bituumenkattega vettpidavaks. Peale läks uus muld ja kookoskiumatid, et vesi mulda minema ei uhuks.
Katusele külvati muru- ja kõrreliste seeme. Seest kaeti seinad pritskrohviga. Ruum on nüüd hele ja hea õhuga. Siin hoitakse talveõunu, riiulitel on reas moosi- jm hoidisepurgid.
Vanavara on hinnas
Maakivimüüride parandamine ja kohati uuesti ladumine oli vaevarikas, ka tuli kividest puudu. Kord tõi Joeli sõber kive talu põllult juurde koguni metsaveotraktoriga.
Kuivati taastamisel kulus tublisti laudu. Töö teeb lihtsamaks see, et külas on mobiilne saekaater. Vanast kuivatist sai uuel ajal kaminamaja, mis ühtlasi on külalistemaja. Väljast viib trepp ülakorrusele, kuhu ehitati suvetuba. Teine tuba võtab enda alla kolmandiku alumisest korrusest. Tubade seinad on vooderdatud mustast lepast saetud laudadega. Ka hoone mõlemad uksed on meisterdatud paksust lauast. Need on rasked, mistõttu Diana nimetab hoonet meestemajaks. Uksehinged, haagid ja käepidemed tegi Võrumaa sepp.
Toad seisavad esialgu tühjalt, ka kaminatuba on veel pooleli – sinna tuleb leivaahjuga soojust salvestav kamin. Praegu küpsetab Diana leiba elektriahjus. Tikitud kardinatega varjatud madalatel riiulitel seisavad toidunõud. “Kardinateks on tegelikult vanatädi Meeta tikitud laudlinad, tahtsin need välja panna,” räägib Diana. Ta kogus kokku vanad talu toidunõud ja tõi lisa Pärnumaalt Kaansoost emapoolse vanaema sünnitalust. Mustriga praetaldrikud, pisike kena kann, lillelised tassid ja toredad klaaskausid lähevad siin nüüd lauale.
Dianal on hea meel, et taipas vanu nõusid ja ka mööblit õigel ajal hindama hakata. Meestel oli kavas Kaansoost tühjalt seisnud talust ära tuua ka 50ndatest pärit traktor TD-20, aga metallivargad jõudsid ette. Kuidas nad sellega üle jõe said, ei oska keegi ette kujutada.
Toitu aga saaks Diana valmistada koguni vanavanaema Marie retseptide järgi. Ta toob lagedale koltunud kaantega vihiku, mille kaanel seisab: Marie Kask 27.X.-34.a. Vanavanaema on kirja pannud kolmekäigulise lõunasöögi retseptid ja kuupäevagi, millal neid toite pakkus. Sellest on nüüd möödas 80 aastat. Järgmisel leheküljel aga võib õpetust saada kohvilaua katmise kohta. Sinna on vanavanaema pidanud tarvilikuks lisada tsitaadi “Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada”. Miks mitte kord vanade retseptide järgi toitu teha ja katta laud esiemade nõudega!
Paari aasta pärast toimetab Diana ehk juba katusega väliköögis. Vana lauda vundamendil, kuhu peale väliköök tuleb, on juba betoonist kate ja kivide vahel lubimört. Sedasi pole müüri edasist lagunemist karta.
Aed oli tihedalt õunapuid ja marjapõõsaid täis. Joel üritas vanu viljapuid lõigata, aga läks puhuti liiale. Enamik jäi siiski ellu ning kannab nüüd suuri ilusaid ubinaid. Puutumata jäi vana pirnipuu, mis on nii kõrge, et tuleb oodata, millal see ise viljad alla puistab. Osa puid-põõsaid juuriti välja, aga kasvama pandi ka noori puid. Sellest hoolimata on aed nüüd avar. Muruplatsi niitmiseks kulub Joelil neli ja pool tundi. “See on omamoodi meeldiv ajaviide, sest siis panen klapid pähe ja kuulan muusikat,” ütleb Joel.
Batuut kaevati maa sisse
Suure tee poolt piirab krunti kuusehekk. Aga külmade tuulte eest, mis põldude poolt puhusid, kaitset polnud, kuigi isa oli omal ajal hulga puid istutanud. Tuulekaitseks istutati veel paarsada puud – kaski, mände, kuuski. Selleks korraldati isegi talgud.
Vana rehemaja lammutati, selle vundamendi kividest aga laoti aiamaa servas asuva puudesalu kõrvale aed. Lastele on ronimisredeli, kiige ja liumäega mänguväljak. Batuut aga kaevati maa sisse – siis pole karta, et lapsed sealt alla potsatavad. Batuudi ja mänguväljaku kõrvale kasesallu aga tahetakse rajada lastele seikluspark. Praegu möllavad seal kiledat häält tehes kährikud ning rebaseidki on luusimas nähtud.
Lenna sündimise puhuks istutati kaasiku serva tamm, puud said ka Diana vennapoeg ja Joeli vennapoeg. Lapsed sündisid mõnekuuste vahedega. Oma puu – püramiidtamme – saab ka Holger.
Et muid töid oli nii palju, siis lillepeenraid Diana esialgu rajama hakata ei kavatsenud. Kuni ühel päeval tuli ämm, kaheksa roosiistikut kaasas. Roosid pandi kasvama maja ette muruplatsile, kus kõrgub nüüd ka lipuvarras. Järgmine peenar sigines viljaaida asemele, suvikud seatakse tavaliselt kasvuhoone kõrvale aiamaale. Muret teevad vesirotid, nood ajavad rodopeenrasse alailma käike.
Õieilu jagub ka maja taha, sealne peenar on püsikute päralt. Dianale meeldib eriti aga kolmnurkne plats, mida ääristavad tänavakivid ja kus asukateks jugapuu, elupuud, sabiina kadakas, serbia kuusk... Nende vahel on killustik, mille alla paigutati peenravaip.
Kord pakkus ühe aiandusfirma müügijuht Dianale äraviskamisele viidud istikuid, tasuta muidugi. Ehk õnnestub hoolikalt istikuid valival naisel neist asja saada? Diana poputamise peale need ärkasidki ellu.
Maja seest tühjaks
Kivikatusega kollane maja meeldis ka pääsukestele, kes akna kohale valgusti peale oma pesa ehitasid. Pääsukesed pidavat tooma õnne, seepärast lasti neil rahulikult toimetada.
Viisteist aastat tagasi valminud maja tehti seest tühjaks, nii et järele jäid vaid seinad. Juurde ehitati katlamaja osa. Suitsusaun on küll tore asi, ent selle kütmine võtab vähemalt kuus tundi. Majja juba varem ehitatud Soome saunale lisaks paigaldati infrapunasaun.
Välja ehitati mõlemad korrused, sest pere on suur. Lisaks noorperele elavad seal ju ka Diana ema ja vend Talis ning kõik vajavad omaette olemist.
Majas on mitmel pool näha vana, oskuslikult renoveeritud mööblit. Osa sellest on pärit veel rehemaja ajast, osa toodud Kaansoolt Diana vanaema sünnitalust ja üks kapp Puiatu vanatädi juurest.
Kaminatoa akna all seisab vana lauake. Nii selle laua kui ka ülejäänud mööbli restaureeris hinnatud meister Ilmar Peil. Roheliste klaasidega puhvetkapi peal seisavad nii Diana kui ka Joeli esivanemate raamitud fotod. Puhvetkapp on vana, aga teine kaminaruumis paiknev kapp lasti teha vana talukapi eeskujul.
Vanatädi pärandus on nikerdustega kummut ülakorrusel. Teine korrus ongi täiesti noorte päralt – neil on seal ka omaette vannituba. Korda tehti veel nõudekapp, mis sai küll uue otstarbe – nüüd hoitakse seal raamatuid.
“Selle nõudekapi toomine Kaansoost oli omaette lugu. Koprad olid oja järveks paisutanud. Vanast silokärust kohandatud paadiga laveeriti kuidagi üle vee. Siis järgnes paarikilomeetrine jalgsimatk mööda rohtunud metsarada ja lõpuks veel jõeületus. Tänu taevale, et mul on tublid ja tugevad tädipojad. Nii on igal vanal mööblitükil oma lugu. Mööblit me polegi palju ostnud, sest vanad asjad on väga armsad ning kestavad kaua,” räägib perenaine.
Aknapesu – kukepea!
Ülakorruse elutoa ees on rõdu, kust avaneb ilus vaade aeda. Klaasist rõdupiirded tellisid noored pulmakingiks saadud raha eest. Pulmapeo lilleraha aga annetasid nad Elisabeti fondi, mis kogus raha laste taastusraviks mõeldud kõnniroboti soetamiseks.
Põrandal on laminaatparkett, silma hakkavad huvitavad põrandaliistud. “See on linaköis,” täpsustab Joel ja lisab: “Enne me sisse ei kolinud, kui kõik oli valmis. Põrandaliistud olidki viimased asjad.”
