Voodijutud: Rein Pakk (44), lavastaja
Ma vahetan pidevalt patju, otsides suuremaid, ning olen mõnigi kord omale liiga suure padja soetanud ja siis kaela kangeks maganud. Üks väga kohutav asi on minu meelest vesivoodi. See elab täiesti iseseisvat elu, on kõva ja ebastabiilne. Korra proovisin, see oli ikka täiesti jabur kogemus. Ega neid tänapäeval vist keegi enam väga luksuseks pea.
Vahel ärkan loomingulistest mõtetest nõelatuna kell viis nagu vanainimene. Uni läheb lihtsalt ära ja tahaks kohe töötama hakata. Varahommikul on õudselt hea kirjutada. See on kusagil une ja ärkveloleku vahepeal. Ma kahtlustan, et küllap on pea nende mõtetega öösel salaja tegelenud, sest ma ei mäleta kunagi, et oleksin neid unes näinud.
Mulle meeldib voodis niisama lesida, silmad lahti. Lamades hakkab pea läbi töötama päeva jooksul kogunenud muljeid ja mõtteid. Voodis ongi mõnusam mõtiskleda kui lugeda. Ma ei ole kindlasti lugenud voodis üle 20 lehekülje korraga. Küll aga tulevad voodis jube head mõtted ja siis on hirmus tüütu end püsti ajada, et need kirja panna. Ja kuna ideid tuleb ikka ridamisi ja üsna intensiivselt, on mul juba aastaid voodi kõrval pliiats ja märkmik.
Voodi on vaimses mõttes hästi oluline koht. Daniel Keyesi 1970. aastate kultusraamatus “Lilled Algernonile” on lugu kosmonaudist, kes satub oma kosmoselaevaga mingi planeedi mõjusfääri, nii et tema psüühikas tekkivad lapsepõlvekollid ja -tondid muutuvad tegelikkuseks. Ta ei saa neist jagu muud moodi kui voodis tekki üle pea tõmmates. Nii sai ta neist lahti ka lapsepõlves. Minule on voodi samasugune pääsemise koht. Kui vahel on tunne, et olukord on talumatu, tekib juba paanika ja tegelikult tahaks midagi ette võtta, siis on kõige parem end magama sundida. Pärast mõistad, et vanasõna “Hommik on õhtust targem” peab igati paika.
