Eestis levivad vigased tikud
Anu (50) kurdab ja naerab ühtaegu: “Meelsamini ma neid tikke enam kätte ei võtaks, ausõna! Pealegi, mul on täna uus kleit seljas.” Kuigi temaga juhtunu on naljast kaugel – tiku tõmbamine tekitas talle põletushaava –, võttis sellele järgnenu pigem koomilise pöörde.
Naine oli juba enne õnnetust mitu korda mõelnud: helistaks ja küsiks tootjalt, miks, kurat, tikud ei sütti?! Aga helistamine lükkus pidevalt edasi – kuni ühe neljapäevahommikuni.
Anu tõmbab tikku. Kogemus ütleb, et toosi ja tiku vahelt lendavad sädemed on pigem reegel kui erand, seetõttu on ettevaatus tema liigutustesse sisse kodeeritud.
“Šahhh,” libiseb väävliots mööda fosforipinda, järgneb õrn plahvatus ja leek, millest väljuv sädemekuul lendab otse naise näo poole. Ehmunult viskab Anu tikud lauale, jookseb peegli ette ja näeb kaelal putukahammustust meenutavat põletusarmi.
“Esimene moment oli jube! Kaelal on õrn nahk, ja naise jaoks on sel kehaosal ka ju teatud sümboolne väärtus,” räägib ta pisut ärritudes. “Aga kui oleks lennanud silma?”
Anu kaebusele vastas tikkude impordiga tegeleva Aikon OÜ omanik Kaido Koppel vabandusega. Tuletades samas meelde, et “tegemist on tuleohtliku tootega, silmade ja kaela lähedal tikkude süütamine ei ole soovitav, ütleks et keelatud”.
“Absurdne vastus,” leiab arstiharidusega naine. “Olen täiskasvanud inimene, tean, kuidas tikke ohutult süüdata.” Ebamugavuste vältimiseks soovitas maaletooja kasutada tulemasinat või teise firma tikke. Anu valurahanõuet (100 eurot) rahuldama ta ei nõustunud, vaid pakkus kompensatsiooniks 15 tasuta tulemasinat.
Just oma tulemasinate tõttu sattus Aikon 2008. aastal Tarbijakaitseameti huviorbiiti. Turujärelevalve korras saadeti tooted Suurbritanniasse laborisse, kus kontrolliti nende vastavust ohutusnõuetele. Labor leidis, et Aikon müüb ohtlikku kaupa. Vastavalt seadusele pidanuks maaletooja tulemasinad müügilt kõrvaldama ja hävitama, kuid testitulemuste selgumise ajaks pool aastat hiljem oli kogu partii juba läbi müüdud. Ettevõtja kinnitas Tarbijakaitseametile, et teavitas testitulemustest ka tootjat ning lubas, et edaspidi pööratakse kehtestatud normide täitmisele suuremat tähelepanu.
Tikuäris tegutseb Aikon OÜ neljandat aastat ja müüb üle saja tuhande toosi kuus. Aastate jooksul esitatud kaebusi toote kvaliteedi kohta võib aga kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Esimesel aastal oli neid rohkem – kolm-neli –, ent Koppeli arvates oli siis ka konkurentide käsi mängus.
Koppeli väitel rakendab tehas rangeid kontrollmeetmeid ning viimase aja trend näitab kaebuste selget vähenemist. Mullu võeti Koppeliga ühendust üks kord, Anu oli tänavu samuti esimene. Tavaliselt teavitab ta ka kohe tootjat, ent seekord mitte. Miks?
“Öelge palun, kuidas saab tikk tekitada kehavigastusi? Jõuga läheb kana ka mesitarusse, aga kui asja mõistusega võtta, olen kindel, ei juhtu midagi,” sõnab Koppel.
Ka Ekspress proovis kõnealuseid tikke süüdata. Tulemused, mida ei saa kindlasti pidada professionaalseks ekspertiisiks, olid üllatavad: üle kolmandiku tikkudest ei süttinud, murdus või lendas selle otsast põlev väävlitükk – täpselt nagu juhtus Anul. Isegi kui hoida tikku ja toosi sirgete kätega kehast eemal, on tõenäoline, et tekkiv säde lendab ikkagi tiku tõmbamisele vastupidises suunas – ehk kehale.
Väärib siiski märkimist, et Koppeli kaasatoodud samasugustes toosides defektseid tikke ei esinenud.
Eestis ei toodeta tikke enam ammu, traditsioonid katkesid Viljandi vabriku sulgemisega 2004. aastal. Praegu valmistatakse raudteeäärsetes tehaseruumides küünlaid ning tikkudest on saanud importkaup, mida tuuakse näiteks Rootsist, Indiast, Hiinast, Venemaalt, Leedust, Poolast.
Omaaegse Eesti Tiku peadirektori, praeguse Hansa Candle’i juhatuse esimehe Tarvo Mossi mäletamist mööda olid Eesti tikud juba nõukaajal väga head, ent siiski jäi turul ruumi ka odavamale teiste liiduvabariikide toodangule. Ja küllap jääb nüüdki.
