VOODIJUTUD: Beatrice (42), modelliagentuuri juht
Unetus on mind vaevanud lapsest saati. Tavaliselt magangi järjest vaid kolm-neli tundi, siis vahin paar tundi lakke, loen raamatut või vaatan filme ja magan edasi. Raamatuid on mu öökapil palju. Enamasti astroloogia vallast, koraanist urantiani ja Globast Zeelandini.
Raamatute kõrval on mu öökapil alati klaas veega, valuvaigistid, inhalaator astma vastu ja raadio. Teleri või raadio saatel jäängi magama, kõige paremini sobivad selleks usujaamad. See aitab mõtteid töö- ja argimuredest kõrvale juhtida.
Unenäod täidavad mu vähese magatud aja. Tavaliselt on need nagu filmid. Vahel mängin neis ka ise. Need on väga keeruliste süžeedega meeletud seiklusfilmid, toimumiskohtadeks on suured hooned, ookean, kõrb. Hiljuti sattusin unes mingisse Hiinat või Põhja-Koread meenutavasse kommunistlikku düstoopiasse, kus oli meeletult karm kontroll sissereisijate üle.
Kolmandiku senisest elust olen olnud sunnitud aga veetma ka haiglavoodites astma ja lapsepõlves põetud nahahaiguse tõttu. See on mind ebameeldivuste suhtes piisavalt karastanud. Mööda maailma ringi reisides saan ka näiteks padjata hakkama. Aga kodus on mul kolm patja, sest kui uni ära läheb, kasutan ma neid istudes lugemiseks. Nii suvel kui talvel kasutan suurt ja sooja suletekki, sest mu kehatemperatuur on nagu sisalikul, lihtsalt ei tõuse üle 35,5 kraadi.
Kui lapsed olid väiksed, siis nad mängisid liivakastis ja liiva sattus ka voodisse. See häiris mind kohutavalt, kuni sattusin Saharasse ja kõik muutus. Ka süüa pole mulle voodis kunagi meeldinud, aga oma lemmikut, suurt tassi musta kohvi naudin voodis hea meelega. Eriti, kui seda keegi mulle serveerib.”
