Voodijutud: Karl Martin Sinijärv, luuletaja
Sinijärvel pole kunagi olnud unehäireid. Kui aga miski teda uinumise piiril segab, võib ta üles jäädagi. Hakkab tammeparketil ringi kondama ja tegevust otsima. Mõnikord on selleks tegevuseks kirjutamine, ja kirjutada eelistab Sinijärv istudes, mitte lebades.
“Voodi on magamiseks. Magamine on inimsõbralik tegevus, magades ei saa kellelegi kurja teha, kui just midagi olulist maha ei maga. Magagem rohkem,” arvab ta.
“Magamislikus mõttes” (Sinijärve väljend) sarnaneb ta Truman Capote’iga, sest neil mõlemal domineerib magamistoas kärtspunane värv. Sinijärve triibuline voodiots on ainulaadne kogu maailmas – kirjaniku abikaasa enda tehtud.
Voodi jalutsis asuv punane riiul on pärit lapsepõlvest, õigemini kaugemaltki. “Vähemasti juba vanaisa ajast. See on liikunud perega kaasa ning nüüd moodustab voodisse minekul “sissekäigu”,” näitab Sinijärv.
Sinijärv magab seina pool. Suitsu voodis ei tehta. Harilikult seal ka ei sööda – kuigi gurmaanist kirjanik on vahel seda voodis teinud. Ja siis lugenud. “Mis võiks olla mõnusam kui samal ajal pugida ja lugeda…” muheleb ta. Laps sööb teinekord voodis, puru saab siis ära pühitud. Karl Martin ei ole voodite suhtes nõudlik, ta magab kõikjal ühtemoodi hästi. Ainult “padi peab olema pisike, siis saab – niimoodi – kaenlasse võtta. Voodi ei tohiks olla liiga pehme. Ega kõva,” täpsustab Sinijärv. Muul pole tähtsust. Kui just tuttujäämise serval keegi ei sega… Siis ta jälle kondab.
Voodile on peale laotatud tekk, mille kotil on rahvuslik ornamentika. Voodipesu on tähtis.
“See peaks lustakas välja nägema – kesse viitsib voodikattega jännata?!” Kirjanik julgeb öelda, et käib voodipesu poes naisega koos valimas.
Kui aega on, viskab Karl Martin Sinijärv end ka hämarasse magamisnurka lõunauinakule. “See on lihtsalt tervislik,” on ta tähele pannud.
Sel nädalal ilmus Karl Martin Sinijärvel uus raamat “Sureliku muuga”.
Voodijutudon uus rubriik, kus Ekspress uurib meie suhet voodiga.
