IRLi liige, küla hing. Mängib klarnetit, kitarri ja akordioni, teeb rahvatantsu, laulab laulukooris Üits Viis. Tõsi, laulukoori põhidirigent läks Soome tööle ja jõuab koju vaid kord kuus.

Külavanem Allanil oli kena elukaaslane Eve, aga enam ei ole. Eve läks mõne aasta eest (2007 sügisel) Soome koristajaks — ta on proff, seda asja õppinud — ja jäigi sinna. Külavanem Allanile jäi kasutütar Anu, tragi noor naine, 31 aastat vana, koolitatud küünetehnik, kes saaks vabalt hakkama ka kondiitri või kokana. Tarvastu vallas tal tööd pole. Anul on poeg Kristjan (11) eelmisest kooselust.

Kaks aastat tagasi käis Anu Soomes emal külas, ja et parasjagu oli aastavahetus, läks Anu klubisse šampanjaklaasi kõlistama — ja leidis endale Valery (30).

Valeryl on rastapatsid, ta on Kamerunist ja pruun nagu kohviuba.

Juba viis aastat töötab Valery Soomes, sest nagu ta ise ütleb, sotsiaalhoolekanne on Soomes Kameruni omast parem. Praegu annab Valeryle tööd üks Helsingi postkontor, ja selle töö iseloom on pigem liikuv kui lauatagune.

Anule Valery meeldis ja Valeryle meeldis Anu.

1. aprillil 2011 tuli ilmale Anu ja Valery laps Ryan, kes kaalus sündides neli kilo ja kakskümmend grammi. Külavanem Allan ütleb, et see on nagu mustvalge aprillinali!

Tarvastu vallavanem Alar Karu andis 13. mail Ryanile hõbelusika, kuhu on graveeritud poisi nimi, ning soovis vanematele õnne ja jõudu sirguva põlvkonna kasvatamisel. Hõbelusikas on siiani ilusti pakendis, kuigi Ryan on karbinurka veidi närinud. Kaks alumist hammast on tal juba suus, ülevalt esimene tuleb ka kohe.

Külavanem Allan, kes on ka osav pottsepp, ehitas Anule korterisse uhke tellistest ahju, et väimees ei peaks külmetama. Valery saabki nüüd Soomest tulles paljajalu toas ringi käia. Anu ise käib ka paljajalu.

Külavanem Allani valgepäine ema katsus Valery rastapatse ja ütles, et vaat kus lugu, nüüd näen vanast peast veel neegri ka ära!

Ja väikse poisi kohta ütles valgepäine vanaema hellitavalt Väike Nekru. Aga teised noomisid, et ära nii ütle, ja nüüd ütleb ta Ryan.

Allani vanale emale meeldib Ryan üliväga. Muud ei teekski kui hoiaks süles!

Väike Ryan on tubli poiss, varsti räägib kolmes keeles, polüglott valmis! Valery räägib lapsega prantsuse keeles. Anu räägib eesti keeles, ja omavahel räägivad Anu ja Valery inglise keeles.

Tarvastu rahvas on oma Valeryga ära harjunud.

Külamehed räägivad temaga vene keeles (see ju ka välismaa keel), aga Valery seda keelt ei mõista. Mehed löövad käega, lähevad edasi.

Üks mees, kes Tarvastus muru niidab ja puid saeb, rääkis suvel, et “mina, kurat, töötan, nahk märg, ja neeger, näe, jalutab lapsekäruga mööda!”. Eks ta esialgu uudis oli.

Anu naabrinaine pidi ehmatusest roosi saama. Tuleb välisuksest majja sisse ja vaatab: halastaja issand, must mees tuleb keldrist!!! Ja keegi vaatas tänava peal, et kes seal vankris nutab, lõi plaksuga käsi kokku ja imestas — oo, laps teil juba nii pruun!

Kui keset Mustla alevit kuulutati välja ideevõistlus purskkaevu kavandile, teatas Simson Seakülast, et tema võiks teha pisikese musta mehe, mulgi kuub seljas. See võiks olla Mustla maskott.

Televiisor on lahti ja Valery vaatab vaheldumisi CNNi ja Eurosporti. Elab kaasa Austraalia lahtistele meistrivõistlustele Melbourne’is ja teab suurepäraselt, kes on Kaia Kanepi.

Poliitika pole tema ala. President Toomas H. Ilvest teab, Edgar Savisaarest on kuulnud ja pildi järgi tunneb ära.

Soome presidendivalimiste kohta arvab Valery, et Halonen võiks jätkata.

Eestil ja Soomel Valery erilist vahet ei näe (kuigi eesti keelel ja soome keelel teeb vahet küll). Valeryl on ka ekstreemsuste edetabel kõige vapustavamatest asjadest, mida on tulnud Eestis kogeda.

Kõige suurem elamus oli musta mehe jaoks suur jaanipäevalõke. Sellist asja polnud Valery enne näinud.

See oli ka kole, kui külavanem Allan kupatas ta katusele lund maha ajama. Varem polnud Valery redeliga roninud, nüüd pidi kõõluma katusel, labidas käes. Külavanem Allan kartis ka, et lükkab toolvärgi segamini.

Paljalt saunas käimine oli ka kahtlane asi. Valery pole isegi oma isa paljalt näinud. Nüüd käib ta saunas oma valge Anuga ja arvab, et polegi hirmus.

Kartuleid on ta võtnud, puid on lõhkunud. Verivorsti on söönud (pirtsutamata), ainult õige Aafrika pipra järele tunneb igatsust.

Suusatanud on ka, ümber maja, aga peaasjalikult tagumiku peal.

Eks tal õppimist ole. Hiljaaegu ehmatas Allan ära — Valeryl pole aimu, mis on meeter ja sentimeeter. Allan siis õpetas. “Näed, see seal on kirik?” “Näen.” “No-vat, kirikuni on siit umbes kilomeeter.”

Töötu küünetehnik Anu ütleb Valeryle, et jäägu siia, siis saab ta teha Tarvastu naistele ilusaid pikki küüsi. Aga kus sa saad.

Tarvastus pole ju Valeryle tööd, ja Valery käib endiselt Soome vahet. Kui ta Eestis töötaks, võiks ta enda arvates olla tõlk, ta oskab hästi inglise ja prantsuse keelt. Võiks olla jalgpallitreener. Kamerunis on kõik mehed kõvad jalgpallimängijad ja Tarvastus on oma FC Tarvastu.

“Äkki teed Tarvastusse Aafrika-hõngulise söögikoha?”

Valery hambad välgatavad nagu helkur halvas ilmas — “Kes sinna söögikohta tuleb? Mina üksi!”

Valery peab viisi, jõuluvanale laulis prantsuse keeles.

Ta võiks vabalt laulda ka laulukooris Üits Viis, arvab Allan. Iga tenor on ju kulda väärt!

Tarvastu külas on kokku 110 inimest, kuus neist käib Soomes tööl. Lapsi jääb järjest vähemaks, kuigi vallakeskuses Mustlas on muusikakool, kunstikool, võimla ja staadion. Aga ikka minnakse linna.

“Regionaalpoliitika võiks olla selline, et Viljandist tullakse maale, mitte maalt ei minda Viljandisse,” arvab külavanem Allan.

Võib-olla asi paraneb. Näe, Soomest on juba hakatud tulema!

“Jah,” ohkab külavanem Allan. “Kes oleks võinud veel paar aastat tagasi arvata, et minust saab neegripoisile vanaisa!”

Lugu ilmus esmakordselt 5.veebruaril 2012