10 aastat 9/11 tragöödiast: “Kuule, kas panite ÜRO põlema?”
Oli ilus sügishommik ja ma loivasin pärast naise tööleminekut kööki, et Roosevelt Islandil asuva korteri rõdult kohvikruusiga imeilusat päikeses särava Manhattani vaadet nautida. Äkitselt märkasin musta suitsupilve, mis kerkis otse ÜRO maja kohale. Haarasin telefoni, et esitada Eesti Vabariigi alalisele esindajale ÜROs Merle Pajulale ehk oma naisele naljatlev arupärimine: “Kuule, kas panite ÜRO põlema?”
Ühendust ei õnnestunud saada. Liinid olid ülekoormatud. Lõin telerile hääled sisse ja vaatasin hämmeldunud nägudega hommikuprogrammi saatejuhte, kes (kanalist sõltumata) ei osanud põlengust World Trade Centeris midagi arvata.
Haarasin arvuti, et vaadata, kas sealt leiab midagi, kui juba tuligi teine lennuk. Ja siis läks lahti.
Olin lubanud Lea Larinile, et vaatan kriitilise pilguga tema peatoimetatava Eesti Päevalehe uhiuut online-versiooni. Vaatasingi, kuid siis selgus, et kriitika asemel on vaja midagi muud. Kuna netiühendused USA suunal olid ülekoormatud, puudus toimuvast mõistlik info. Nii asusingi Eestisse vahendama uudiseid, mida telerist ja raadiost kuulda oli.
Mind aitas kilpkonnatempos veniv modemiga sissehelistamisteenus, mida ÜRO pakkus toona tasuta kõigile esindustele, kuid mida vähesed kasutasid, sest see oli ajale jalgu jäänud. Ent vähemalt e-maili saatmiseks see kõlbas. Nii püüdsingi esmalt meilitsi naisele aru pähe panna, et ta evakueeriks saatkonna ja konsulaadi Manhattanilt, kuid ütleme otse: ta saatis mu pikalt! Õige kah, konsulaadid ja saatkonnad ei põgene õnnetuste eest, sest tegemist on tugipunktidega, kust õnnetuses hätta sattunud peavad saama abi.
Nii organiseeriski ta esinduses esmalt ööpäevase valve ning alles siis asus tegelema ema jaoks kindlasti hoopis olulisema probleemiga. Nagu kõik diplomaatide lapsed, oli ka meie tütar hommikul läinud kooli, mis samuti asus Manhattanil. Tema tegelik asukoht oli tornide kukkumise järel täielik müsteerium. Kool evakueeriti ja väidetavalt olid kõik õpilased turvalises paigas — kuid kus? Pakkusin, et sõidan autoga Manhattanile tütart ja teisi lapsi otsima, sest nägin, et liiklus sildadel veel toimis, kuid linnast laekuv info sundis sellest loobuma. Kooli juurde pääsemine oleks olnud täiesti võimatu, sest Manhattanilt väljuv liiklus blokeeris kõik ligipääsud. Suleti ka metroo.
Mobiilside oli ülekoormatud ja kuna lapse koolist kätte saamise kiireim võimalus oli lapsevanema isiklik kohaleilmumine, alustas mu naine mitu tundi kestnud ja paariteist kilomeetri pikkuseks kujunenud rahvamatka. Pere kokkusaamine kodus oli rõõmupakkuv isegi aknast paistva troostitu tossupilve taustal. Kinnitasime keha ja abikaasa Manhattanile naasmise aeg jõudis kätte.
Tundus, et pimedaks muutuvas linnas on saatkonda kõige turvalisem sõita autoga. Nii jätsime tütre koju ja läksimegi sõitu. Eriti kaugele me siiski ei pääsenud, sest Queensborough’ silla Queensi-poolne ots oli suures raadiuses blokeeritud. Ei aidanud ka kohalike otseteede hea tundmine. Hämarduvas õhtus olime politseinikele ootamatult korraga viimase sillaeelse kontrollposti juures. NYPD suhtumine diplomaatidesse pole kunagi olnud eriti soe, kuid selliseid kalanägusid, mida nägime pärast dokumentidega vehkimist ja seletusi suursaadiku olulistest tööülesannetest Manhattanil, ei olnud me iialgi näinud. Võib-olla oli asi meie ootamatus väljailmumises, võib-olla milleski muus, kuid olukord ei näidanud mingit selginemist. Pigem vastupidi! “We will shoot!” oli üpris kategooriline ja üheselt mõistetav tulevikuvisioon, mida pakuti sillale sõidu puhuks. Vajutasin õrnalt gaasi, et piire kombates edasi nihkuda, kuid olukorra lahendas siiski diplomaat. Suursaadik-teinepool andis mulle väga selge korralduse koju tagasi minna, väljus autost ja kadus jalgsi pimenevasse öhe. Seal, kusagil 4–5 kilomeetri kaugusel, oli meie riigi esindus, mis pidi hädaliste jaoks valmis olema.
Tegelikult oli mul endalgi kiire. Olin lubanud nii Eesti Ekspressile kui ka Eesti Päevalehele loo kirjutada ja aeg muudkui kulus.
11. september oli aga alles hädade algus. USA asus sõdima Afganistanis. Novembris kukkus alla JFK lennuväljalt startinud reisilennuk ning hukkus 260 reisijat ja 5 elanikku majades, millele lennuk kukkus. Oli murranguline sügis 2001.
■“Läheks ikka teise torni ka? Seal saab välja katusele minna, ei pea restoranilaudade vahel ukerdama.”
“Ah, ei viitsi, pealegi nad küsivad selle eest 13 taala näost. Jätame ikka midagi järgmiseks korraks ka.”
Selline vestlus arenes meil, kolmel eesti automeedia esindajal New Yorgi maailmakaubanduse keskuse põhjapoolse torni 107. korrusel asuvas restoranis, kuhu olime tulnud linna panoraami uudistama. Oli laupäev, 8. september 2001, ning pärastlõunane liiklus Wall Streeti ümbruses hõre ja uimane. WTC fuajees oli tornipääsu lisaks meile oodanud veel vast ainult pool tosinat inimest, turvamehi aga jäi silma rohkesti.
■Kolm päeva hiljem, 11. septembril istusin Ekspressi toimetuses, kui keegi hõikas: “Mingi jama on lahti! New Yorgis lendas lennuk WTC torni sisse!” Mõne aja pärast selgus, et jama on märksa suurem kui algul paistis. Helistasin siis oma kaaslastele, kes Ameerikast naastes olid suundunud otse Frankfurdi autonäitusele ja ei teadnud maast ega ilmast. Meie vahel arenes umbes järgmine dialoog.
Mina: “Uudist tead?”
Tema: “Mis uudist? Kas metanooli kätte on juba sada inimest surnud?”
Mina: “Mis kuradi metanool! New Yorgis lendasid lennukid WTC tornidesse. Sinna, kus me laupäeval käisime!”
Tema: “Ära tee lolli nalja!”
Mina: “Selliste asjadega nalja ei tehta!”
Toomas Vabamäe
