Prostituudi klient saagu karistada
Ja tahtsin, et see mu lugejate üldises mentaalsuses midagi muudaks. See oli umbes kümme aastat tagasi, kui ma gümnaasiumi lõpetava noore mehena tundsin, et tahan midagi siin maailmas muuta. Miks ma seda räägin, on see, et see tunne on tagasi.
Noore mehena tegin endale selgeks, et tegelikult on võimalik oma maailma kujundada täpselt selliseks, nagu me seda näha tahame. Kõik on saavutatav. Minu valik oli kirjutada raamatuid just selle pärast, et see oli midagi, millesse mu sõbrad, tuttavad ja elukaaslased toona ei uskunud. Bändi teha, välismaale tööle minna või endale mõnel pohmellihommikul enesehaletsuse hoos kuul pähe lasta oleks olnud märksa arusaadavam valik. Mina aga usaldasin sisetunnet.
Nii möödusid aastad ja ma tõesti ei mäleta hetke, mil avastasin end olukorrast, kus kunagisest soovist kirjutada liigutavaid raamatuid oli saanud mingi positsioon. See on seesama positsioon, mis lubab mul Eesti Päevalehe ligi saja tuhande lugejaga neid tänaseid ridu jagada. Tulen teisele katsele ühe ammuse teemavõlaga, kui umbes seitse-kaheksa aastat tagasi kirjutasin Eesti Päevalehe peatoimetajale Priit Hõbemäele soovist avaldada essee inimkaubandusest. Tänapäeva orjakaubanduse eksegees. Priit ütles tookord, et teema pole päevakohane ja puudub ka uudisväärtus. Tere hommikust.
Olen viimased nädalad kohtunud ja rääkinud kohalike arvamusliidritega küsimuses, kas Eesti peab seadusandlikult keelustama inimkaubanduse ja seksi ostmise, sarnaselt skandinaavialiku Rootsi ja Norraga. Ma olen ammu öelnud, et jah. Enne valimisi on õige aeg arutluse alla tuua teema, mida suurparteide poliitikud kardavad nagu tuld. Prostitutsioon, mille eksisteerimist talub suur osa valijatest, on Eesti poliitilise eliidi kaitse all. Mulle tundub, et on aeg sellele lõpp teha.
Mul on minu kaasaegsetele suur ootus. See ootus seisneb selles, et progressiivsem osa ühiskonnast võtaks hoiaku, selsamal vanal inimkaubanduse teemal, mis on tänaseks lõpuni läbi rääkimata. Kas prostitutsioon peaks olema hoopis legaliseeritud? Kas seksi ost peaks olema keelatud? Enne tänast rääkisin sellest ajakirja Anne & Stiil peatoimetaja Merle Liivakuga. Me esitasime samad küsimused nende Facebooki fännilehel registreerunutele. Vastused andsid julgust. 66% vastanuid ütles, et prostitutsioon ei tohiks olla legaliseeritud, ja 44% nõustus ka, et seksi ostmine peaks olema karistatav. See näitab, et oleme heaoluühiskonnana piisavalt küpsed, et astuda uus samm inimõiguste kaitseks, mida iga-päevaste probleemide keskel märgata ei pruugi. Tänane päev on sarnane päevaga, mil keelustasime orjakaubanduse. Või kehtestasime koolikohustuse. Või kaotasime surmanuhtluse.
Sild tulevikku peab viima meid alati üle mineviku pseudodogmaatilistest seisukohtadest.
Ma kasutan trükimusta, valades õli veelgi tulle teemal, mis peab varem või hiljem leidma ühiskonnas konsensusliku lahendi. Miks tuleks seksi ost seadusega keelustada? Miks me ei tohiks legaliseerida prostitutsiooni kui tegevusharu? Miks me piirame naiste vaba valikut? Ehk rebime lauale mõned poolt- ja vastuargumendid.
Vanim amet tuleks reguleerida?
Kahjuks pole reguleerimine andnud ei Saksamaal ega Hollandis (ammugi Lätis, kus FIE-registris eelistavad lõbutüdrukud olla masseerijad või tantsijad) soovitud tulemusi. Loodetud maksutulu pole tekkinud, nagu ei teki seda ka paljude teiste sularaha käitlevate tegevusharude arvelt. Ei ole nendes ühiskondades muutunud prostituudi amet ka ausaks elukutseks, mida meie tütred uhkusega pärast kooli lõpetamist pidada tahaksid. Pigem on legaliseerimis-otsus loonud seksitööstusest vaeste immigrantide sissevoolu mootori.
Lepingulised töösuhted ja tagatud kvaliteedikontroll?
Üheski EL-i riigis pole legaliseerimine paraku kaasa toonud ka varimajanduse osakaalu tuntavat vähenemist, ebaseaduslikud bordellid jäävad eksisteerima kõrvuti seaduslikega. Huvigruppe, kes räägivad naiste tervisekontrollist ja HIV-i tõkestamisest, rahastavad sageli sama tööstusharu ettevõtted. Lisaks näitab Saksamaa kogemus ohtlikku trendi: töövõimetud ja sageli narkosõltuvuses naised ei ole võimelised pärast „parim enne” tähtaja möödumist ühiskonda integreeruma ning riigi kulud hoolekandetoetuste kaudu kasvavad tänu selle sektori töötajatele tunduvalt.
Naiste valikuvabadust pole õi-gust piirata?
See on sarnane surmanuhtluse poolt- ja vastuargumentidega. Ehk kui seksitööstuses töötavatest naistest mõned teevadki seda õnnelikult ja omal initsiatiivil, on iga sellise kohta palju neid, kes on tööl töövõimetuse piirini, vaimse frustratsiooni, ebakindluse, omaks võetud sõltuvusrolli ja puuduva enesehinnangu tingimustes. Iga vabatahtliku kohta on teenindajate hulgas mitu korda rohkem vaimselt hävitatud inimesi. Ükski jätkusuutlikult mõtlev ühiskond ei tohiks endale sellist „valikuvabadust” lubada.
Küüniline produktiivsus ja suhe SKT-sse
Prostituutidena töötanud naised pole enamasti võimelised olema hiljem oma lastele head emad. Füüsiline ja vaimne töövõimetus saabub väga vara. Makromajanduslik mõju G-sektori kuludele on ränk. Seksituristide sisse toodavast investeeringust palju rohkem läheb riigile maksma hilisem sotsiaalhoolekanne ja meditsiin.
Ostu keelustamine kui tururegulatsioon
Olles kuulnud nii Eestis kui ka Rootsis prostituudina töötanud tüdrukute kommentaare, võin öelda, et nad räägivad ühte juttu. Rootsis, kus seksi ost on karistatav, käitub klient vähemalt hästi – ei peksa, ähvarda ega tee haiget. Eestis on klient julgem. Sageli tuleb ette ka väga räigeid vägivallajuhtumeid, kus klient hiljem vabandab: „Ma arvasin, et see on ka osa diilist.”
On aeg valida poliitikuid, kes mõtlevad Eesti, mitte enda heaolule. Täna olen leidnud Eestist vaid ühe poliitilise jõu, kes toetab seksi ostu keelustamist. Selleks on üks väike, kuid inimlik partei, Erakond Eestimaa Rohelised, kelle eestkõneleja Aleksei Lotmani sõnul on nemad valmis seksi ostu keelustamisega seadusandliku algatuse tegema. Lotman ütles mulle, et esialgu näeb ta haldusrikkumise karistust, mitte kriminaalasja. Algatuseks asi seegi.
Igal juhul tänaseks ma tean, kuhu läheb minu ja mõnede südamega mõtlevate eestlaste hääl. Kutsun üles ka teisi poliitikuid võtma enne 6. märtsi seisukoha seksi ostu keelustamise teemal. Kas julgete või kardate hääli kaotada? Ja nagu ikka: kui sellel mõttel on vihkajaid või poolehoidjaid, võite mulle alati helistada 503 6037, kui soovite rohkem infot, statistikat või kinnitusi mu seisukohtadele. Sest ma usun, et ma pole ainus, kes ei taha, et jätkuks tuhandeid aastaid kestnud turuloogika, kus isad võivad osta tütreid.
Nagu ütlesin: juba noore mehena tekkis mul tunne, et tegelikult on võimalik oma maailma kujundada täpselt selliseks, nagu me seda näha tahame. Ja see tunne on tagasi.
