MAALEHE ARHIIVIST | Aarne Üksküla filmist “Ühe suve akvarellid”: mu esimesed filmirollid sündisid kõik peaaegu ühel ajal
1966. aasta suvel vändati Eesti Telefilmis kaks kunstilist filmi — nii nimetati toona mängufilme. Mati Undi stsenaariumi “Võlg” järgi lavastas oma teist mängufilmi Valdur Himbek, Lilli Prometi stsenaariumi “Ühe suve akvarellid” seadis filmiks Virve Aruoja. Mõlemad linastusid Eesti Televisioonis 1967. aasta 1. jaanuaril parima vaadatavuse ajal.
Olulised tähised
Lilli Prometi novellide põhjal kirjutatud stsenaariumid on andnud 1960. aastate Eesti filmikunsti neli tähelepanuväärset filmi. “Roosa kübar” (1963) ja “Tütarlaps mustas” (1966) on võib-olla Veljo Käsperi loomingu parimad saavutused.
“Pimedad aknad” (1968) on kahtlemata Tõnis Kase tähtsaim mängufilm. “Ühe suve akvarellid“ on küll ainult üks verstapost Virve Aruoja tublide tööde reas, aga omas ajas väga olulise sõnumiga.
Kõik need neli on märkimisväärsed tähised Eesti rahvusliku filmikunsti teises ärkamisajas (kui esimeseks ärkamiseks lugeda 1920. aastate teist poolt).
“Võlg” jutustab esimest korda Eesti uuemas filmiloos kergelt ning ehedalt kaasaegsete noorte südamevaludest. “Ühe suve akvarellid” vaatab noore maalikunstniku silmade kaudu juba hääbuva eestiaegse põlvkonna elukogemusse.
“Akvarellid” on mitmete Eestis tehtud telefilmidele omaste puudustega. Näiteks dialoogi järelhelindamise tõttu mõjub tegelaste jutt paiguti üsna kunstlikult.
Samas on asjad, millest räägitakse, ääretult tähtsad. Kirjanik ja lavastaja teevad neist tõsistest asjadest juttu lausa akvarelselt, leebelt, poolläbipaistvalt — läbi lillede, nagu vanasti öeldi.
Selles filmis on midagi, mis sööbib mällu hoolimata suvituslikust kergusest, millega lavastus on teostatud.
Mäletan tänini esimest elamust, 1968. või 1969. aastal, kui meie peresse osteti esimene televiisor, ja esimesed filmid, mida läikivast pildikastist vaatasin, olid “Tädi Rose” ja “Ühe suve akvarellid”.
Ilusa tunde suvi
Selles filmis on 1960. aastatel veel paljude talude elu- ning magamistubades säilinud eestiaegset väärikust ja väärtuste hõngu.
Just selline on vana Matilde (Albina Kausi-Üksip) maja, kus praktikale saabunud maalitudeng Luigi (Aarne Üksküla) suveks ulualust leiab. Igas suuremas külas oli noil aastatel veel mõni selline maja. Filmi sisse pandud küla on Käsmu.
Luigit huvitab muidugi mõista muu kui mälestused vanadest aegadest.
Külakinos “väärt filmi” (jah, just nii rahvas seal räägib) vaatamas käib ta kohaliku kaunitari Heidiga (Helgi Ilo). Noore mehe jaoks on see ilusa tunde suvi.
Aga oma ajutise kodu perenaisega juttu ajades kuuleb ta asjadest, mis panevad varasemate põlvkondade elamata jäänud elude üle järele mõtlema.
“Ühe suve akvarellidega” assotsieerub ühest teisest filmist meelde jäänud lausung. Nimelt Andrei Tarkovski “Solarises” ütleb isa oma kosmoseuurijast pojale: “Sinusuguseid ei tohiks üldse kosmosesse lasta. Kosmoses on selleks kõik liiga õrn.”
Just õrnus on õige sõna, mis iseloomustab Virve Aruoja — Lilli Prometi ühistöö värvipaletti.
Aarne Üksküla: Mingit konkurssi oma osale ma ei mäleta
“Telefilmi tegemine pole pärisfilmi tegemine. Ja ma ei mäleta, kas “Akvarelle” kunagi ka kinos näidati,” ütleb kunstitudeng Luigit mänginud Aarne Üksküla. “Mu esimesed filmirollid sündisid kõik peaaegu ühel ajal. Ehk paralleelselt käisid nii “Ühe suve akvarellide” kui ka filmi “Kirjad Sõgedate külast” võtted.
Üksküla mäletab, et oma esimesi filme vaatas ta alles 10–12 aastat pärast nende valmimist.
“Ühe suve akvarellides” oli Üksküla peamiseks partneriks Albina Kausi. “Kunagi, kui olin poisikene, käisid nad koos oma abikaasa Albert Üksipiga ikka meie väravast mööda. Seda, kes nad olid, sain ma muidugi alles hiljem teada.”
Albina Kausi oli Üksküla sõnul väga sümpaatne vana daam. “Filmi tegime siis, kui ta oli just kaotanud oma kauaaegse elukaaslase Üksipi. Seetõttu kartis Virve Aruoja surnuaiastseeni tegemist. Et Albinat mõjutab mehe hiljutine surm. Aga ei, ta pidas väga vapralt vastu.”
Mingit konkurssi Üksküla oma osale ei mäleta. “Ja ei mäleta, et ma osa vastu võttes ka eriti kõhelnud oleksin. Juba lavakunstiõpingute ajal olin mänginud pisiosa “Vihmas ja päikeses”. Nii et seda, kuidas filmitegemine käib, olin ma näinud.”
Ükskülale meenub veel, et operaator Anton Mutt oli parajasti kusagil Pärnus võtetel ning “Akvarellides” tegi tööd Kaljo Jõekalda. Ja kui siis Mutt hiljem kohale saabus, oli ta vihane, et kõik olla pahasti tehtud. Õnneks midagi ümber tegema ei hakatud.
“Väga sümpaatne mulje on mulle jäänud ka noorest sarmikast naispartnerist Helgi Ilost. Tema kadus teatrist üsna varsti ja ma ei tea, mis temast üldse saanud on.
Midagi ei ole mul ette heita ka Lilli Prometi jutustuse ainetel kirjutatud stsenaariumile. Noore näitlejana lootsin ikka teatud kohtades režissööri toele.
Tema aga ütles ikka: “Sa oled väljaõppinud näitleja. Sa pead ise teadma!”.”
Ilmar Palli
“Ühe suve akvarellid”
- Valminud1966, Eesti Telefilm.
- Stsenarist ja režissöör Virve Aruoja.
- Operaatorid Anton Mutt ja Kaljo Jõekalda.
- Helilooja Veljo Tormis.
- Osades: Albina Kausi, Katrin Välbe, Aarne Üksküla, Helgi Ilo ja Eldor Valter.
