31.03.2011, 08:13
Kaheksa päeva ahastuses. Pantvangi võetud jalgratturi ema pihtimus
Liibanonis pantvangi võetud jalgratturi ema räägib, mida ta on viimase nädala jooksul üle elanud.
Saatuslik reis: Üks väheseid pilte, mis kadunud ratturitest Liibanonis tehti. (lebanese-forces.com)
1. päev. Kolmapäev
18.50 sammub välisminister Urmas Paet Nokia kontsertmajja, suur lillesülem käes. Algab NO99 teatri etendus „The Rise and Fall of Estonia“. Neli minutit varem edastas Soome MTV3 Reutersi uudise, et Liibanonis Zahle linna lähedal rööviti kell 17.45 seitse eestlasest jalgratturit. Ühe jalgratturi ema vaatab oma Pärnu kodus televiisorit. Ta on sattunud ühe saate peale, mida peab erakordselt totakaks, aga ta vaatab seda miskipärast edasi. Korraga lajatatakse ekraani päisesse teade: „Eestlased on Liibanonis röövitud.“ Ema näeb seda ja tajub – lausa füüsiliselt - , et uudis puudutab teda isiklikult. Jutt võib olla tema pojast, kes sealkandis rattamatkal. Kohe helistab ka tütar. Ema tunneb, et südame ja vererõhuga pole kõik korras, tund hiljem on ta Pärnu haiglas arstide hoole all. Et mitte üksi koju jääda, sõidab ta öösel taksoga tütre juurde Tallinnasse.
2. päev. Neljapäev
Poja ja tema sõprade rööv mõjus emale sedavõrd halvasti, et ta võtab haiguslehe. Ta on pidevas ühenduses südamearstiga, kell 14 on aeg kinni pandud perearstil. „Olen täiesti segaduses, kogu aeg jälgin, ei oska midagi teha. Väimees on pidevalt välisministeeriumiga ühenduses. Viimane kiri tuli Damaskusest 21. märtsil, poeg kirjutas, et "see on väga meeldiv maa, head inimesed, ilus loodus, kõik on heas tujus“. Püüan olla rahulik.“
