Galojan: "Keskaegne nõiajaht toimib suurepäraselt meie vabas vabariigis"
1. Kes on need endised KGB-lased, kes juhivad ja mõjutavad Eesti ajakirjandust?
Kui tuua parallele Nõukogude ühiskonnaga, siis on asjad siiski paranenud. Praegu valitsev partei ja selle nomenklatuurile lähedalseisvad isikud juhivad ja kontrollivad vaid üle poole Eesti meediast, mis on paraku fakt (Rahvusringhääling, valitsust soosiv Eesti Meedia kontsern jne). Seega umbes üle poole miljoni Eesti elanikkonnast, kui kuulatavus-vaadatavus kokku lüüa, on pideva sellise meedia mõju all. Kui tuua konkreetseid näiteid, siis Rahvusringhäälingu erinevates kanalites, mida juhib endine (?) reformierakondlane Margus Allikmaa, on mitmeid jutusaateid, kus prevaleerivad valitsusele soodsad seisukohad, alates Muulist-Samostist ja lõpetades kunagise juhtiva reformipoliitiku Fjukiga. Loomulikult pole selles iseenesest midagi halba, kui mõnele ajakirjanikule sümpatiseerivad nii parempoolsed jõud kui valitsevad erakonnad, ehkki ajakirjaniku elukutse eeldaks siiski pidevat opositsioonis asumist, olgu võimul kes iganes. Aga siis peaks samapalju saateaega võimaldatama ka ajakirjanikele, kellele sümpatiseerib Rahvaliit või Keskerakond või Isamaaliit. Kui teha rahvusringhäälingu või mõnede teiste meerdiakanalite erinevate saadete/artiklite kontentanalüüs, eriti seisukohalt, millises valguses ühte või teist poliitikut näidatakse, või millises kontekstis tema nimi esinesb, siis kindlasti kinnitaks see minu sõnu. Pean silmas: väga tugevat kallutatust.
Ma arvan, et Eesti meediaringkondades on avalik saladus, kes praegustest meediategelastest kandsid omal aja, Nõukogude aegadel julgeolekus varjunimesid Viktor, või Lui, või Tõru, või Kristjan, või Rebane või Jaak Kalju. Viimane on muidugi rahvale kõige tuntum. Aga toodud näited ei ole sugugi ammendavad. Ja kus on meie nn vabas meedias pikad ja põhjalikud uurivad artiklid nendest tegelastest? Olen täiesti veendunud, et nii mõnegi sellise tegelase kohta leidub ka meie kaitsepolitseis piisavalt materjale, mis tõendavad tema seotust kunagise Nõukogude julgeolekuaparaadiga. Ma ei kutsu üles mingitele nõiaprotsessidele, aga on väga kahetsusväärne, et need tegelased meedias siiamaani tegutsevad. Loomulikult kopeerivad need tegelased oma mineviku tegevusmeetodeid paljuski tänapäeva. Nad olid manipuleeritavad Nõikogude võimu poolt ja on manipuleeritavad ka praeguste võimude poolt. Kes teab, võibolla manipuleeritakse nendega ka Venemaalt. Minu eesmärk, miks ma selle TBT (The Baltic Times - toim.) artikli kirjutasin, polnud aga mitte mingi isiklik arveteklaarimine kellegagi, vaid probleemi tõstatamine.
2. Mida tähendab väljend, et "Eestis ei ole ajakirjanike mõrvade arv ekvivalentne võrreldes Venemaaga"?
See on kontekstist välja rebitud lause.
Mõrva kui sellise üle võib arutleda, mis on ikka tegelik ajakirjaniku mõrv? Kas ainult lask pähe või vaba väljenduse piiramine seni, kuni inimene kui ajakirjanik lõpetab oma eksitentsi ja tegutseb edasi käpiknukuna. Pole vaja mingeid otseseid, kõige vähem kirjalikke keelde käske. Piisab kaudsetest vihjetest. Teisisõnu, enesestsensuur kartusest minna vastuollu kas omaniku ärihuvidega või valitsevate erakondade huvidega on viidud niikaugele, et ta paljud on lõpetanud oma eksistentsi ajakirjanikuna, ja esinevad vaid käpiknukkudena.
3. Kas Eestis üldse vaba ajakirjandus esineb?
Loomulikult esineb. Eestis esineb vaba ajakirjandus iga ajakirjaniku näol, kes lähtub oma inimlikest väärtusest, heast ajakirjandustavast ja professionaalsest tööeetikast. Vaba ja toimiva meedia puhul on olulised meedia pluralism, vaba väljendusvõimalus ja informatsiooni kättesaadavus. Kas või sellisel lihtsalt näitel, et antakse sõna kõikidele osapooltele. Kui rääkida aga, mis on ülekaalus Eestis, kas vaba ajakirjandus või veel staagnaegne suhtumine, kus lähtutakse mitte lugejahuvist, vaid eelkõige kõrgemalt poolt tulevatest juhtnööridest, siis kahjuks pole pilt sugugi roosiline. Siiski tahaks tänada neid ajakirjanike, kes vaatamata kogu niinimetatud uusnomenklatuuri, aga ka ajakirjanduse ärilise poole survele, teevad väärikalt oma tööd.
4. Kas Tallinna munitsipaalmeedia on vabam kui ülejäänud meedia?
Meedia, mis on kontrollitav ühe võimu poolt, ei saa olla vaba. Selline meedia kaotab enda kui neljanda võimu rolli ja hakkab täitma kas kättemaksu, poliitilise või muu relva rolli.
5. Kas Teil on etteheiteid ajakirjandusele "Teie isikliku probleemi" käsitlemisega meedias?
Esiteks täpsustaks, et siiski pole tegemist minu iskliku probleemiga, vaid MTÜ Eesti Euroopa Liikumise B-kaardil asunud ehk juhatuses olnud inimeste probleemiga. Nii mõnigi teine oli B-kaardil samal ajal kui mina, kuid ajakirjanduses on jäänud see käsitlemata.
Mis veel puudutab minu nn isikliku probleemi käsitlemist meedias, siis pean tunnistama, et minuvastane antikampaania, võrreldes minu 2007. a valimiskampaaniaga, oli tegelikult professionaalsem - tuleb mul nüüd tunnistada. Hoolsamini läbimõeldud ja väga detailirohke.
Et ma sellesama aastanumbri sees kogen tõeliselt teistsugust kampaaniat – mitte minu poolt vaid minu vastu, mitte rahvaesindajaks tõstmiseks, vaid mutta trampimiseks – seda poleks ma toona aimatagi osanud. Värvikas näide on tuules ümberkukkunud, minu näopildiga plakat 2007. aasta valimistest. See pilt on olnud Postimehe lemmikuid minust kõnelevates nn artiklites. Teatud mõttes võib selle pidevat kasutamist tõlgendada psühhorünnakuna. Kuid mina võtan seda teistmoodi – Postimees lihtsalt karastas mind, on ju iidsetest aega teada, et mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks.
Uskuge mind, keskaegne nõiajaht toimib suurepäraselt meie vabas vabariigis, mis on justnagu Euroopa Liidu liikmesriik. Ja see, et mind kirjutistes tembeldati süüdiolevaks juba 2007. a, on veelkordne näide KGBle sarnastest manipulatsioonidest, kus lähtuti ainult tugevama poole ehk riigivõimule lähedalseisvate ringkondade "tõest".