Marko Kaldur: Üks vulkaanipurse, nelja inimese lugu

Ühe inimese tuhapilvede tõttu ära jäänud lennureis mõjutas viimaks otseselt ja kaudsemalt paljusid teisigi. Järgnevalt nelja inimese elamused nende endi vaatenurgast, emotsioonid kohati tsenseeritult.

1.

No ma pidin ju ka lendu minema juba reede hommikul. Neljapäeva öösel aga teatati mulle, et Tallinn-Riia lend on gäntseldatud, aga Riia-Viini lend veel kehtib. Stiilis, et "Tule Riiga bussiga!".

Kobisin siis teele kell 5:00.

Sõitsin Riiga selleks, et lennujaama astudes kohe näha rahvamasse ja tablood, millel kõik edasised lennud gäntseldatud.

Mõtlesin, et no pole hullu - panen siis bussiga Tallinnasse tagasi. Olidki päris head alternatiivplaanid ka, millega aega sisustada.

Aga siis mu võõrustajad teatasid, et ära ikka mine - et sebisid mulle piletid järgmiseks päevaks ja broneerisid hotellitoa Riias.

Oh seda püha lihtsameelsust ja optimismi!

Et see pileti-majutuse komplekt kätte saada, pidin AINULT kuus tundi Air Balticu kassasabas seisma...

Siis läksin hotelli ja kuna olin mingi kaks ööpäeva ärkvel olnud, siis kukkusin kohe ära. Et järgmisel hommikul ärgates nentida, et kõik lennud on endiselt gäntseldatud.

Huikasin siis Tallinnasse sõpradele: "Appiiiii!!!".

Ja juba nelja tunni pärast olid nad ilusti kohal, päästsid mu kuuevarbaliste juurde tuhavangi jäämisest.

Muidugi oleksin saanud järgmisel päeval ka Soome raskerocki fännide bussiga Tallinnasse, ent see oleks olnud tuhapilves lendamisest kordades ekstreemsem kogemus."

2.

Kell 11 hommikul tuli Riiast SMS abipalvega. Kell 12 oli meeskond komplekteeritud ja startisime Tallinnast Riia poole. Ning kell 20 olime juba kenasti kodus tagasi, olles vahepeal läbinud sadu kilomeetreid ning palju põnevaid paikasid. Mis küll üldjuhul nägemata jäid, sest tuli (või pigem tuhk) oli takus ja sõbranna vaja tagasi kodumaa pinnale toimetada.

Kui järgmine tuhapilv tuleb ja lennukid taas ei lenda, siis hakkan autoga pakkuma eksklusiivtaksot Tallinn-Riia, Tartu-X või mis iganes liinil...

3.

Ega mulle palju võimalusi antud, kui unisena voodis telefonile vastasin. Auto seisis juba maja ees, minu asi oli oma seitse asja kokku pakkida ja kümne minutiga all olla.

Hambaid sain pesta Pärnus tanklas, hilise hommikusöögi sügaval Läti territooriumil, lõunasöögi juba öösel kodus.

Vahepeale jäänud Pärnu rand, Riia kesklinn, Lido, maanteed ja hädalisega kohtumine on meeles suht häguselt - normaalselt ärkvele sain alles tagasiteel Eesti piiri ületamise järgselt.

Ent sõit ise oli oli põnev ja lõbus - ammu pole sedasi eksprompt kuskile kaugele sattunud.

Eyjafjallajö(ö)kulli pursked võiksid tihedamini ja veidi pikema etteteatamisajaga toimuda.

4.

Planeeritud kevadine puhkus Pärnus jäi loomulikult pooleli, kuna Islandilt Eesti kohale sõudnud tuhapilv varjutas prognoositud päikesepaiste ning sellega hävisid põrmu ka rannas päevitamise plaanid.

Sõitsin mina siis tüdinult Pärnust tagasi Tallinna poole kui hirmsa lauluga must maastur vastu tuhises. Polnud eriti põhjust kahelda, kellega tegu - masin ja hetkeks rooli tagant vilksatanud nägu olid vägagi tuttavad.

Ainus, mis hämmeldust tekitas, oli masina liikumise suund ja kiirus. Sel hetkel aga tundus, et ei hakka vast segama - küllap mõni pakiline sõit vaja teha oli.

Hiljem, MSN-is autojuhilt taolise kiirustamise osas huvi tundes tabas aga tõsine pettumus - selle sõidu soovinuks mõnusas seltskonnas eksprompt isegi kaasa teha.

Autojuhi kommentaar oli lakooniline: "Oleks teadnud, et sa siinkandis oled, siis oleks kindlasti kaasa võtnud - autos ju vabu kohti oli."

Aga kustkohast mina seda teada võisin, et tuhapilv kõiki plaane niimoodi mõjutada võib???