Sadadel ja sadadel tuhandetel Euroopa reisijatel on tekkinud lootus saada koju või oma sihtkohta. Seda, kas tuhaohtu kardeti üle,on hetkel veel liiga vara öelda, kuid ajaloost on teada, mida vulkaaniline tuhk, see imepisikeseks jahvatatud klaasi- ja kivitolm, lennukimootoritele teha võib. Detsembris 1989 sattus Amsterdamist Anchorage’i teel olnud Hollandi lennuliini KLM Boeing 747 tuhapilve, mille oli päev varem välja pursanud sihtkohast 180 kilomeetri kaugusel olev Mount Redoubti vulkaan. Seiskunud mootoritega alus langes kolm kilomeetrit, enne kui meeskonnal õnnestus jõuallikad taaskäivitada. Lõpuks maandus lainer Anchorage’is õnnelikult, kuid vähem kui kuue kuu vanuse beebilennuki kõigi kahjustatud mootorite väljavahetamine tähendas KLMile kümnete miljonite kroonide ulatuses kulutusi. Seitse aastat varem, juunis 1982, oli Indoneesia kohal sattunud tuhapilve British Airwaysi lend 9. Miks arvab Tallinna lennujaama juhatuse liige Erik Sakkov aga, et praegusel tuhakriisil on mõndagi ühist seagripipaanikaga, mis tabas maailma aasta eest? Ja mida tähendab see, et kuigi Eesti õhuruum oli päevi suletud, võinuks lennukompaniid siiski sooritada visuaallende?
