Venelaste põlgusest Eesti riigi vastu
Üldiselt tolerantse inimesena tervitan ma alati igasugust mõttevahetust (kaasa arvatud minu seisukohti kritiseerivat), järelikult ka tuntud ajaloolase Vello Helgi oponeerimist minu kahele „Eesti Ekspressi" veebiveergudel ilmunud artiklile
- „Vene keele head ja „vead" (EE 28.09.2009) ja
- „Mõningatest Poola-Vene ajaloolistest valupunktidest " (EE 08.09.2009).
Oma kriitika avaldas ta väliseesti „Vaba Eesti Sõna" (vt. www.vabaeestisona.com) veergudel publitseeritud kommentaaris „Venelaste ajaloo valupunkte " (lisaks vt. „Eesti elu", 16. 10. 2009; www.eesti.ca).
Minu kirjutised käsitlevad vägagi erinevaid teemasid, milledest lugupeetud dr. Helk valmistas kokkuvõtliku, päris vaimlis-seljanka laadse ülevaate. Lubatagu nüüd mul esitada mõningad minu meelest olulisemad mõtteterad: „Ta ( s. t. Sergei Stadnikov - S. S.) loeb üles ka rea põhjusi, miks muulased ei valda perfektselt eesti keelt. Nendeks on tema arvates vähene motivatsioon, peamiselt venekeelses elukeskkonnas, sellest tulenevad eesti keele napid praktiseerimisvõimalused, madal üldhariduslik tase, eesti keele keerukus, kohatine suurrahvalik üleolekutunne, samuti üldinimlik laiskus jne. Võiks lisada ühe aspekti, mida Stadnikov ei maini: paljude siinsete venelaste emapiimaga (sic! - S. S.) sisseimetud sügav põlgus Eesti riigi vastu" (Zitatende).
Austatud lugeja, pangem tähele, nii kirjutab üks prominentsemaid eesti ajaloolasi. Ja kirjutab ikka säärasel tasemel, et kui säärased mõtted oleksid avalikult välja öeldud mõne näiteks Kanadas või Taanis elava etnilis-religioosse vähemuse suhtes, siis suure tõenäosusega terendaks silmapiiril kõmuline kohtuprotsess. Loomulikult mitte Eestis. Kui mitte juriidiliselt, siis vähemalt valdava ühiskondliku arvamuse silmis satuks see konkreetne isik otsemaid eetilise paaria staatusesse. Vähemalt.
Kuid jäägu see minu üsnagi kindel oletus vähemalt esialgu kõrvale. Hoopis õpetlikum on nimelt järgmine ajalooline meeldetuletus: Eesti taasiseseisvumise tähtsaimaks poliitiliseks sündmuseks sai Nõukogude Liidu esimese ja viimaseks jäänud presidendi Mihhail Gorbatšovi poolt seadusvastaseks nimetatud iseseisvusreferendum 3. märtsil 1991. aastal, milles võisid osaleda kõik siinsed kohalikud alalised elanikud, välja arvatud nõukogude väekontingent. Ei nõutud osalejatelt eesti keele oskust, inimesed pidid esitama oma nõukogude sisepassi, nende andmed kirjutati üles. Kujutan enam-vähem ette, mis juhtunuks, kui augustiputši korraldajad oleksid oma eesmärgid saavutanud ja osalejate nimed sattunuks KGB kätte ( kusjuures ei olnuks üleüldse oluline kes-kuidas hääletanuks). Vähemalt 150.000 nn muulast hääletas Eesti iseseisvuse poolt, mis moodustas ca 30% kõikidest potentsiaalsetest mitteeestlastest osavõtjatest. Kuid probleemi tuum ei seisne isegi selles! Isegi leppimatud intrid ei läinud radikaalse vägivalla teele. Kas hr. dr. Helk või kasvõi ekskommunistist riigikogulane Mart Nutt (praegu üks tuntumaid isamaalitchikuid) on võimelised seda mõistma ja ehk isegi mõningal määral veidigi väärtustama?! Kas hr. Helkil on sm.-hr. Nutile mingisuguseidki eetilis-poliitilisi küsimusi? Küsimus on muidugi lootusetult retooriline...
Keeltest. Olen Helkiga nõus, et Puškin ei saaks enamikust venekeelsest internetist aru (nagu muide Goethe saksakeelsest, olgu siinkohal märgitud), kuid see-eest mina saan vene kirjandusgeeniuse venekeelsest „Dubrovskist" aru! Ja iseenesest mitte ainult minu ülimalt tagasihoidlik, pea kõikide poolt lükata-tõugata persoon, vaid koguni kümned tuhanded eestlased. Ehk rahuldugem vähemalt esialgu selle igati rõõmustava tõsiasjaga?
Mitte vähem õpetlik on Helki II Maailmasõjale eelnenud sündmuste tõlgendamine. Tsiteerigem siis ikka ja jälle meie elava ajalooklassiku olulisemaid passuseid: „Tema (s. t. Stadnikovi - S. S.) hoiak praeguse Venemaa poliitika õigustamisega on selgem artiklis „Mõningatest Poola-Vene ajaloolistest valupunktidest" (EE 08.09), kus ta kaevab välja poolakate poolt surma saadetud vene sõjavangide muumiad (kujutage ette, ongi sedasi kirja pandud, ilmselt on tegu mingi iseäralise kalambuuriga - S. S.). Kannatajateks on ikka venelased. Ta viitab koguni Poola „suurriikliku tungi" võimalikule aktiveerimisele. Unustab, et Venemaal oli samal ajal punane terror. Peale selle on see tung Venemaal juba aktiviseerunud! Venemaa on ise ja oma mõjuagentide abil alustanud Poola-vastast psühholoogilist sõda (hm..., ega ometigi jälle see Stadnikov, nüüd juba vene mõjuagendina? - S. S.). Stadnikov hirmutab Poola sõjalise kallaletungiga. Ta (s. t. Stadnikov - S. S.) vaikib aga maha 1944. aasta Varssavi ülestõusnute reetmise. Vähe sellest, et ei osutatud hädavajalist sõjalist abi, vaid takistati ka Lääneriikidel selle andmist - ei lastud kasutada lennuvälju. On tüüpiline demagoogia nipp süüdistada teist osapoolt sarnastes kuritegudes (aga nemad tegid ju ka!). Nagu see annaks õigustuse või kahandaks kuidagimoodi oma süütegude raskust. Tuleb vist haletseda neid vaeseid venelasi, keda on julmalt rõhutud sadistlike riikide Eesti ja Poola poolt?"(Zitatende).
Kõigepealt ei rutta ma kohe kuidagi õigustama poola ohvitseride mõrvamist stalinistliku nõukogude režiimi otsusel. Mul lihtsalt tekkis küsimus: kas tänapäeva Poola üldsus või ametivõimud on kuidagi reageerinud Läände pagenud vene valgeemigrantide tunnistustele vangilangenud punaarmeelaste mõrvamiste ja piinamiste kohta? Märkigem: Katõni veresaun on üldiselt Venemaal juba ammu üsna põhjalikult ühiskondlikult teadvustatud. Seevastu nõukogude-vene vangilangenud punaarmeelaste (väidetavad) kannatused on kui võimalik probleem või lihtsalt vene propaganda ainult möödaminnes mainitud Poola massmeedias. Vaat niiviisi. Muide, dr. Helk ei väljenda midagi ühemõtteliselt-kindlat antud küsimuses...
Mõni nädal tagasi helistas mulle vene punaarmeelaste küsimuses mu ülikoolikaaslane T. N. Nagu tal kombeks, (tõenäoliselt pärast vähemalt) teise pudeli korgiavamist: „Kuule Serž, jäta see punavenkude jama, see on juba aaaammu ära uuritud. Venelaste endi poolt! Ei olnud mingeid tapatalguid!!!!" Küll jauras kaljukindlalt-veendunult, vaevu sain tast lahti.
Omaette kummastav on lugupeetavate väliseesti väljaannete hoiak - Vello Helk on kirjutanud minu kohta üht-teist ja viiendat. Isegi minu etnilisest päritolust. Ühe akadeemilist laadi diskussiooni jaoks ei peaks sellel olema mingit tähtsust. Ehk pidanuksid toimetused pöörduma ka minu poole täiendavate selgituste saamiseks? Nagu Lääne tüüpi õigusriigis kohane? Nii elamegi...
