Vene keele head ja „vead”
Veel praegugi mäletab päris palju inimesi EV presidendi Toomas Hendrik Ilvese ühes intervjuus väljendatud tähendusrikast mõtet, mille kohaselt ta ei soovi õppida okupantide, s. t. nimelt vene keelt (nagu keel oleks iseenesest milleski süüdi!). Viimane kinnitus tekitas kihinat-kahinat lausa rahvusvahelisel tasandil. Millele presidendikantseleist järgnesid omakorda üsnagi vasturääkivad täpsustused-lisakommentaarid. Riigipea psühholoogilis-emotsionaalsest seisundist saan igati aru, nii tunnen isiklikult näiteks mitmeid vanema põlvkonna vene, ukraina ja juudi rahvusest inimesi, kellele saksa keele õppimine alg-ja keskkoolis tähendas teatud vaimset eneseületamist.
Nõukogude ajal kehtis siin sisuliselt kaks ametlikku - eesti ja vene - keelt, kusjuures järk-järgult ahenes see sfäär, kus võis ainult eesti keelega hakkama saada. Seevastu eksisteerisid terved valdkonnad, kus domineeris vene keel: eelkõige üleliiduliste ministeeriumidele alluvates tööstusettevõtetes, nõukogude armee sõjaväeosades, osaliselt Tallinnas ning suuremates Ida-Virumaa linnades. Loomulikult kutsus nähtus kui niisugune esile tuska või isegi protesti (näiteks „Neljakümne kiri"). Eesti keele perfektne valdamine nn muulaste seas oli päris haruldane, seda kõige erinevamatel põhjustel: vähene motivatsioon peamiselt venekeelses elukeskkonnas, sellest tulenevad eesti keele napid praktiseerimisvõimalused, madal üldhariduslik nivoo, eesti keele keerukus, kohatine suurrahvalik üleolekutunne, samuti üldinimlik laiskus jne. Viimane on minu meelest eriti tähendusrikas - kui üks inimene saab ainult elada ja töötada vaid vene keelt kõneldes, siis miks küll peaks ta eesti keele omandamise nimel pingutama?! Nii lihtne see ongi.
Teatavasti on praeguseks keelesituatsioon oluliselt muutunud, kuid ometigi mitte radikaalselt, veel praegugi on vene keel suurima valdajate arvukusega keel Eestis. Sadadel tuhandetel inimestel läheb seda igapäevaselt vaja.
Seepärast küsigem: millisel üldkohal asub vene keel käesoleval ajal? Kõigepealt on ta näiteks ÜRO, UNESCO ja paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonide-ühenduste üheks ametlikuks keeleks, olles suuruselt maailma viies keel (275-300 miljonit eri tasemel kõnelejat). Seega igati maailmakeel, mille tulevik teiste samasugustega võrreldes on venelaste vananemise-vähenemise tõttu siiski mõnevõrra ebakindlam. Teisalt aga suurendab objektiivselt vene keele tähtsust teistest keeltest tõlgitava kõige mitmekesisema informatsiooni hulk, eriti pärast hüperideologiseeritud Nõukogude Liidu varingut 1991. aastal. Loomulikult luuakse-avaldatakse ka Venemaal endas tohutult palju mitmesugust kirjavara; vastaval nö kvaliteeditasandil kuulub vene keel samuti esiviisikusse, edestades muuhulgas hiina ja araabia keelt. Vene keel on osaliselt säilitanud oma staatuse nii suhtlus- kui ka loomekeelena kõikides endistes liiduvabariikides. Markantseima näitena ilmutab end Ukraina, kus 80% ilmuvast kirjandusest on venekeelne. Ja mida enam trükitakse vene keelde erinevamaid autoreid, seda tõenäolisem on tema kestmine läbi aastatuhandete.
Olulist rolli mängib ka venekeelse interneti levik kogu postsovjetlikus kultuur-geopoliitilises mänguruumis. Vene keele hoidjatena, muutjatena, kohati isegi edasiarendajatena esinevad juba mõnikord haritumad mittevenelased (sic!), sest nii võimas ja vägev on Puškini keel!
Millised järeldused võiksime meie teha siin Eestis? Elementaarselt loogiline oleks eesti ja inglise keelte kõrval hästi (sic!) osata just vene kirjakeelt, kuna idanaaber asub ju meie kõrval ja kohalikud raamatukogud on ju pungil venekeelsest väärtkirjandusest. Kogu lugu.
P. S. Egüptoloogias söandaksin kinnitada inglise, saksa ning prantsuse keele esmatähtsust sellele teadusele. Kuid mõnede ülitähtsate probleemide mõtestamises on vene egüptoloogide vene keeles kirjutatud uurimused lausa möödapääsmatud. Rääkimata turkoloogiast või sinoloogiast.
