Lex Lang ehk ettevõtja diktatuur

See kõik ei oleks pidanud nii minema. Eesti pidi viieteistkümne aastaga jõudma Euroopa viie rikkama riigi hulka. Tallinnast pidi saama Reformierakonna kõikumatu kants. Jne, jne.

Selle paradiisliku luksuse asemel loen ma jahmunult justiitsminister Rein ­Langi kirja rahandusminister Ivari Padarile, kus tehakse ettepanek, mis võimaldaks "ühepoolselt tööandjal vähendada töötaja palka seitsme protsendi võrra, seejuures ilma, et selle õiguse maksma panemiseks peaks aeganõudvat kohtumenetlust läbima".

Võib-olla ma olen liiga naiivne selliste seisukohtade mõistmiseks (see oli iroonia!), kuid ma ei usu oma silmi. Minu arusaamise järgi on lääneliku demokraatia aluseks lepingu vankumatus. Üks inimene lepib teise inimesega kokku ja peab oma sõna. Meie vaba riigi seaduste järgi tunnistatakse Eestis seadusega isegi sõnalist lepingut, mida peetakse suureks sammuks edasi üldise usaldusväärsuse loomisel.

Lex Lang ehk Rein Langi ettepanek vabastaks ettevõtjad suurest peavalust, mis neid praegu vaevab - kui töötajate palku on vaja solidaarselt kärpida, siis kuidas seda teha?

Solidaarne palgakärbe, nagu paljud suured mõisted, kõlab ärijuhi innustavas kõnes vägevalt, kuid muutub sisutuks suminaks hetkel, kui töötajad hakkavad selle kohta karme küsimusi esitama. Kellega tuleb olla solidaarne - kas aktsionäride, omanike, nõukogu või juhtkonnaga; kas solidaarsuse määra saab valida ehk kui suurest osast oma sissetulekust loobuda; mis on solidaarsuse mõte, kui ettevõtte ikkagi kavatseb (ka) palgakärbete abil teenida kasumit; kas on võimalik esitada mingeid tingimusi - näiteks saamata sissetuleku täielikku või osalist tagastamist mingi aja jooksul?

Langi aktiivsust justiitsministrina on võimatu üle hinnata. Kapitaalsed ­reformid tsiviilõiguse (perekonna-, pärimis-, tööõiguse) vallas, palju uuenduslikke ideid karistusõiguses: vangide hulgakaupa enne­tähtaegne vabastamine või vastupidi - pärast karistusaja lõppu kinnimajja jätmine, kurjategijate vara konfiskeerimise hõlbustamine, paljude seni leebelt koheldud eksimuste range kriminaliseerimine... Iseasi, kas kvantiteet tähendab alati kvaliteeti. Seadusloomes on see õrn tasakaal väga tähtis. Küllap ei leidu vähe neid, kes Langi panust pigem miinusmärgiga hindaksid, aga ju siin mängib oma osa maailmavaade. Sest küsimusele, kas seadused peaksid eeskätt kaitsma nõrgemaid või meeldima tugevatele, võib vastata kaht moodi.

Endine justiitsminister Ken-Marti ­Vaher iseloomustab teda nii: "Tegevuste killustatus ja sellega kaasnev pealispindsus on vaevanud ka Langi. See on vana ministrite häda, et ühekorraga langevad kaela kümned probleemid ja kõikidega üritatakse tegeleda, kuid tulemused jäävad seetõttu pigem keskpärasteks."

Kaks endist justiitsministrit, Märt Rask ja Ken-Marti Vaher rõhutavad minister Langist rääkides hämmastaval kombel eeskätt kiirust. Rask arvab nõnda: "Rein on säilitanud oma kiire mõtlemise ja veelgi kiirema tegutsemise." Kolmaski riigi juhtimisele lähedalseisev jurist, Väino Linde, on kunagises ütluses Langi kohta pigem kriitiline: "Lang tahab seadusi muuta liiga ruttu ja palju. Sellest ka eriarvamused."

Lex Lang'i paradoks seisab selles, et mitte keegi ei tundu olevat sellest huvitatud. Valitsus ei toetanud ühepoolse palgakärpe võimaldamist erasektoris. Rahandusministeerium tema ettepanekut Riigikogule saadetava usaldushääletuse paketti ei lülitanud. Sotsiaaldemokraadid ütlesid Langile korduvalt, et jätku oma idee sinnapaika, sest tema loodav olukord sarnaneks kapitalismieelse ühiskonnakorra ehk feodalismiga. Nad andsid mõista, et kui selline idee pannakse usaldushääletuse paketti, siis sotside hääled kindlasti selle taha ei tule. Sotsiaalministeeriumis kommenteeriti Langi ettepanekut umbes nii, et "isegi üks väga tuntud Euroopa diktaator ei suutnud oma riigis sellist plaani läbi viia".

Ka keskmise suurusega ja väikeste ettevõtete omanikud ei ole vaimustuses. Äripäeva poolt küsitletud ettevõtjad leidsid, et seadus oleks pigem vajalik riigisektori palkade kärpimiseks. Tööandjate Keskliidu juhi Tarmo Kriisi ettevaatlikku heakskiitu võib võtta illustratsioonina Murphy seadusele: "Kui kahtled, siis mõmise."

Kuna Langi initsiatiivi Riigikogusse ei saadetud, siis soovinud Lang seda e-õiguse internetisüsteemis üles panna.

Taas kord seletati talle, et see ei ole hea idee. Siis saatis Lang kirja rahandusministeeriumisse. Sealt aga midagi välja ei tilkunud...

Ekspressi andmetel tuli Langi algatus avalikkuse ette pärast seda, kui justiitsministeeriumist helistati uudisteagentuuri BNS ühele töötajale, kellele räägiti, et ministeeriumist on olemas üks väga huvitav ja salapärane dokument. Ning lisati, et kui keegi seda nii väga näha tahab, siis võib sellega tutvuda justiitsministeeriumi dokumendiregistris. Täpselt nii see oligi. (Justiitsministeeriumi dokumendiregistrisse ei panda aga üles sugugi kõiki dokumente.)

Kui see lugu tõele vastab, siis võib nentida, et iga eesmärk pühitseb oma abinõu.

Justiitsminister Rein Lang
on oma alluvate arvates aus, ettearvamatu, põikpäine, riigimehelik, s.t ideoloogiakeskne. Ei arvesta võimalikku meediakajastuse perspektiivi, kui otsuseid teeb.
Juristina tugev põhiseaduse tundmises, mis loob head eeldused seadusloomega tegelemiseks. Mõnevõrra nõrgem seaduste praktilise ja igapäevase toime osas. Kuid kui vaja, siis viib ennast kiiresti asjaga kurssi.