Viimastega haakub igati loogiliselt Tartu ülikooli professori Marju Lauristini mõtteavaldus vene eliidi kasvatamise vajaduses, kes suudaks ühiskondlikel teemadel eesti keeles kaasa rääkida. Märkigem kohe: soovitus on jäänud küll lootusetult hiljaks, umbes kakskümmend aastat. EV iseseisvuse inimohvriteta-rahumeelses (sic!) taastamises osalesid võrdväärselt eestlastega ka nn muulased; üksjagu neist valdas juba tollal hästi eesti keelt. Võin nimetada hea hulga „laulva revolutsiooni" ajal poliitiliselt  aktiivselt tegutsenud mitte-eestlasi, kes oma enamuses  nn välismaalasi käsitleva seadusandlusega poliitikast ning suurerastusest välja lükati ja kellest paljud vähemalt kibestusid või lausa pettusid taaskehtestatud vabariigis. Nüüd siis proua Lauristin muretseb vene eliidi pärast, kuid 1992 nõustus ta ometigi töötama sotsiaalministrina Mart Laari  poolt juhitud natsionalistlikus valitsuses. Küünik jääb alati küünikuks ja variser variseriks.   

   Hiljutises (13. 12. 2008) ERR ´le antud intervjuus jäi kirjanik Hando Runnel oma senisele patoloogilisele etnotsentristlikule maailmanägemusele otsekoheselt-ausalt truuks, mis on muidugi äärmiselt meeldiv. Ei mingeid kahetisi vääriti tõlgendusi! Tsiteerigem siis  meediaprotagonisti mõningaid mõtteid: „Miks tulevad muulased oma kodudest ära? Mis neil viga on? Kui nad tulevad siia, miks peavad nad säilitama selle, mis neil kodumaal oli? Mingu kodumaale tagasi... Kui üks rahvas saastatakse teise rahvaga, ükskõik kui sõbralik sa oled, sureb see rahvas välja. Nii et soovin õnne väljasurejatele".

    Toetudes Runneli loogikale  küsiksin: miks siis järgnesid tuhanded inimesed prohvet Maltsvetile, miks muutus Peterburi ca saja aasta eest suuruselt teiseks eestlaste linnaks, miks töötab kümneid tuhandeid Eesti elanikke välismaal, miks nad saastavad välismaad?! Millegipärast on mul tunne, et poeedi mõtteavaldusele kirjutaksid põhimõtteliselt alla näituseks härrad Mart Helme, Martin Helme, Indrek Schwede, Jüri Böhm ning arvukate toetavate netikommentaaride põhjal otsustades, üksjagu teisigi rahvus-murelikke isiksusi. Kindlasti sobinuksid säärased mõtted (loomulikult ainult veidi kohendatud ideoloogilises kontekstis) ka omaaegse „Der  Stürmer"´i väljaandjale. Tõsi küll, nö Vanas Euroopas muutuks härra Runnel vähemalt intellektuaalseks paariaks, kellest paljud intellektuaalid avalikult eemale hoiaksid. Meil tal seda karta ei ole vaja; võib sajaprotsendiliselt kindel olla, et asi ei lähe kaugemale eesti haritlaskonna liberaalsema seltskonna iroonilis-kohmetutest märkustest. Kindlasti vaikib selles küsimuses ka Runneli loomingu üks apologeetilisemaid tõlgendajaid prof. Rein Veidemann. 

    Kui aga veidigi süveneda poeedi välise imago välistesse rahvuslik-rassilistesse palgejoontesse, siis kuidas nüüd viisakamalt öelda - mulle kangastub hoopis teistsugune ugrilisuse arhetüüp. Võib-olla ma eksin? Mis saab aga noore vene eliidi ülekasvatamise projektist? Runneli intervjuu avaldati ka vene keeles ning see põhjustas lausa lugejate kommentaaride tulva... 

P. S. Kuidas kõlas luulemees Runneli kunagise veneteemalise lorilaulu lõiguke? Umbes sedasi, austatud lugeja: „Vaevalt külm teeb kaane veele, juba venelane jääl..." jne jne. Soovitan soojalt läbi lugeda - vapustav luuleline elamus.