Liis Haavel saadab eaka majaomaniku kodutute öömajja (video sündmuskohalt)

Eeli Kurel, kes Liis Haaveli magusa jutu peale oma maja ära kinkis, oli juba esmaspäeval kolimisauto õue peal. Ise ta veel aru ei saa, mis tal ees seisab.

On esmaspäev, 1. september 2008. Kell on kümme hommikul.

Eeli maja ees Tallinnas Maarjamäel seisab rühm inimesi ja politseivormis mees ja mitu autot. Ollakse valmis Eeli välja kolimiseks.

Eeli ise ei tea asjast midagi. Kas ta üldse koduski on - keegi ei tea. Hommikul kell kuus kuulis naaber Eelit majas kõva häälega laulmas.

Praegu, tundub, ei liigu majas isegi hiir. Nii vaikne on kõik.

Väljatõstjad käivad õue peal edasi-tagasi, ootavad kohtutäitur Risto Seppa. Enne alustada ei saa.

Et majas elab sees vana mees, pole kolijad kuulnud.

"Oleks teadnud, ma poleks tulnudki!" arvab suur mees, habemetutt lõua otsas. "Ikka pean mina alati jamade otsa sattuma!"

Kolimisbrigaadi ainuke naisterahvas, valge jope seljas, arutab Eeli väljavaateid.

"Kui ta Iru vanadekodusse saaks, oleks ju päris tore, seal käib pühapäeviti kirikuõpetaja ja vanamutte veetakse hommikuti võimlema ja vahetevahel teatrisse..."

Habemega mees torkab: "Aga seal on rämedad hinnad!"

Valge Jope: "Kuus tuhat!"

Habe: "See oli kaks aastat tagasi!"

Kolmveerand tundi on passitud. Politseinik helistab kohtutäitur Risto Sepale. Sepp ei vasta.

Habe: "Jaa. Eks neid kelme ole igasuguseid."

Valge Jope: "Ükskord tuli üks naine ukse taha, ütles, et sukasilmad jooksevad, kas teil niiti-nõela on. Senikaua, kui perenaine nõela otsis, viis võõras minema, mis ette juhtus."

Habe naerab. "Tõsi jah?"

Valge Jope: "Ja ükskord tuli võõras ühele ukse taha, palus öömaja, väike laps kaasas. Kui pererahvas hommikul üles ärkas, oli võõras kadunud, laps oli maha jäetud. Vaat kus on inimesed!"

Kolmveerand tundi on oodatud. Politseinik ütleb, et temale aitab. Paneb auto käima, sõidab paaruga minema.

Siis heliseb habemiku taskus telefon. Helistab kinnisvaraärimees Margus Valdes ja ütleb, et täna kolimist ei tule.

Kui mehed maja juurest ära lähevad, tuleb krapsakal sammul mööda Punga tänavat kodu poole Eeli. Ta tuleb supiköögist. Ta ei tea, mis tema ukse taga toimus. Ta ei kujuta siiamaani ette, et ta majast välja peab kolima ja et see pole enam tema maja.

Kolm aastat tagasi tuli tema õuele Liis Haavel. Moosis ja meelitas Eelit senikaua, kuni see andis notari juures allkirja ja kinkis maja Liis Haaveli elukaaslase Vello Loiti emale. Haavel ja Loit võtsid Hansapangast maja peale laenu (Ikka Loiti ema nimele), aga tagasi nad seda pangale ei maksnud. Pank pani maja oksjonile ja selle ostis endale Margus Valdes. Eeli on kogu aeg majas sees elanud. Tõsi. Vahepeal elas Soomes pagulaste laagris, kuhu Liis Haavel ta peitis, kui Eeli pidi minema psühhiaatrilisse ekspertiisi.

"Tere, Eeli, kuidas elu läheb?"

"Hästi!"

"On sul ikka kuskile minna? Sind tõstetakse nüüd välja."

"Mis jutt see on! Lõpetage see jutt!"

Eeli käib närviliselt õue ja välja, õue ja välja, lõpuks kõnnib ära.

Naaber tuleb toariietes: "Eeli oleks infarkti saanud, kui oleks viis minutit varem koju jõudnud!"

Pirita linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna naised ütlevad, et kodutute öömajja Eeli saaks, aga midagi paremat talle küll praegu pakkuda ei ole.