Vihmari, sweet Vihmari...
Kodukord on karm. Mobiilid korjatakse ära, internetti ei ole. Nii 12 kuud. Ainult mõned lehed (venekeelsed Vesti ja Den za Dnjom) käivad. Kes alkoholi või narkootikumidega vahele jääb, lendab siit. Teist võimalust ei anta - või tuleb see raske vaevaga, ennast uuesti tõestades kätte võidelda.
Tempo on korralik - päeval käiakse tööl (lähedalasuvates taludes), õhtuti toimub rühmatöö (psühholoogiline grupi- ja individuaaltöö; igaüks peab täitma pidevalt päevikut). Lisaks majapidamistööd. Aga see kõik on taktikaline - intensiivne teraapia -, et siinsetel elanikel vaba aega ei oleks ega tekikski.
Jutt käib keset Lääne-Virumaa viljapõldusid asuvast narkomaanide talust. Aiaga piiratud väike pruun puidust majake seisab uhkelt teistest eraldi. Õunapuud, marjapõõsad, peenrad, väike kasvuhoone, isegi ait küülikutega - kõik nagu ühes talus olema peab. Ja suitsupääsukesed, nemad on aita pesa teinud. Viuh ja viuh lendavad sisse-välja. Õigus, kolm koera on ka.
Praegu elab selles Nelli Kalikova utsitamisel asutatud talus kuus narkomaani (kohti on 10le poisile; varsti tehakse kõrvale talu tüdrukutele). Kuus tuleb maksta ühe koha eest 1950 krooni. Umbes pooltel juhtudel maksavad selle kinni sõltlase vanemad, tehes seda viimases lootuses poisi pääsemisele. Osa poisse maksavad koha eest oma tööga teenitud rahaga, käivad ümberkaudsetes taludes abitöödel. (Jura: "Tasuta tööjõud. 20 krooni tund.")
Ühelt poolt on tasulise rehabilitatsioonikoha kujul tegemist "teadliku motivaatoriga" (aitab narkomaanil mõista, et ta ei tulnud siia puhkama), teisalt on elu kallis ja majandamine talus pole lihtne. Nii ütleb maja perenaine, suvine poiste järelevaataja Irina Piilberg. Kõik poisid on Tallinna taustaga ja üritanud varem korduvalt sõltuvusest vabaneda. Enamik neist on olnud metadooniravil. Tulutult.
Vanusepiirang siin on 15-30. Kalikova: "Vanemaid võtta ei saa. Sest nad tulevad noorematele siis nippe õpetama."
On ka neid, kes siin vastu ei pea. Nemad on lahkunud enne (põgenenud või öelnud viisakalt, et "nüüd aitab, ma lähen"), kui ette nähtud aasta täis saab.
ALEKSEI, 29. Puhas 11 kuud
Kui Aleksei oli 18 ja temast sai Mereakadeemia kadett, oli tal "väga vähe mõistust ja väga palju raha" (Aleksei sõnad). Kõik algas tudengiõhtutest Tallinna klubis Hollywood. Üks kuu enne reservi minekut sõjaväes sattus ta nõela otsa. Järgnesid kolm kuud, kus ta tarvitas pidevalt heroiini. Lõpuks otsustas, et nii ei saa - ja sõitis Ameerikasse kelneriks.
Aga isu oli nii suur, et ühel päeval võttis ta Ameerikast pileti Eestisse ja lendas tagasi. Esimene asi, mida ta kodumaale jõudes tegi, oli - loomulikult! - käik diileri juurde...
"Iseseisvalt pole võimalik olukorda kontrollida," ütleb Aleksei, kelle kaelas kõlgub hõbedane rist. Tema valge maika kaelusest piilub välja osa mastaapsest tätoveeringust.
Edasi läks nii, nagu arvata võib. "Polnud probleemi süstida sõpradega maha kogu raha, mis ma Ameerikas ja hiljem Soomes teenisin." Tegelikult, ütleb Aleksei, pole narkomaanil sõpru, on kaaslased. Ja paljud neist kaaslastest on praeguseks surnud.
Kuidas Aleksei siia sattus?
"Midagi ma varastasin kodust - ja ema viskas mind kodust välja. Aga ma pole selline hakkaja mees, et saaks hakkama tänaval, vargustest elades." Tema sünnipäev, läinud aasta augustis, oligi ühtlasi Aleksei esimene päev talus. Siiani on ta olnud puhas üle 300 päeva.
Emaga ei suhelnud Aleksei kaheksa aastat. Nüüd, kui Aleksei on rehabilitatsioonitalus, on suhted üles soojenenud.
Ta käib tööl - "see on sada protsenti ametlik" - ja kui aeg täis saab, tahaks ta siiakanti jäädagi. Tallinna ta ei ihka.
"Usin huvi paranemise vastu tuligi alles siin. Sul on kaks võimalust - sa kas sured või hakkad endaga tööd tegema. Motivatsioon peab tulema elust endast, mitte narkootikumidest."
MAKSIM, 24. Puhas 3 kuud
14aastasena proovis õlut. Siis võttis koos sõpradega amfetamiini. Ja 15aastaselt tuli esimene süst.
"Süstisin kõigile - ja lõpuks endale ka. Huvitav oli," põhjendab Maksim. Tallinnas asuva Erika tänava päevakeskuse kaudu sattus Maksim Vihmari tallu. Praegu maksab siin viibitud aja eest ema - aga ideaalis tahaks Maksim õppida rehabilitatsioonikonsultandiks ja sel alal ka töötada: "See mind huvitab." Aga täpsemalt, mis edasi saab, selgub muidugi alles siis, kui täis saab kaheksa kuud talus. Siis on rehabilitandil võimalik veeta kord kuus kolm-neli päeva linnas (see on katse - kas saadakse hakkama või langetakse taas "vanasse auku"). Aga siin Maksimile meeldib. Erinevalt Jurast tunneb ta, et üksteisele saab loota. "Me oleme rohkem kui sõbrad - me oleme vennad".
JURA, 26. Puhas 9 kuud
Jura ütleb kohe ja ausalt ära, et tema siin lõpuni ei ole.
"Miks?" kergitan kulme.
"Kopp on ees."
"Kas midagi on pahasti?"
"...No Tallinnasse tagasi tahaks." Ja pika pinnimise peale selgub, et Jural on probleeme teistega suhtlemisel. Ja et talle ei meeldi siinne kodukord. Vahepeal pole ta mõne kodukorra punktiga päris nõus, täpsustamata siiski, millega täpselt. "Rahas pole probleem," ütleb ta, pidades silmas, et rehabilitatsioonitasu maksmisega raskusi pole.
Narkootikume hakkas ta tarvitama siis, kui mängu tulid tüdrukud. Ta oli siis 16. Õigemini siis tekkis huvi tüdrukute vastu, aga enesekindlusest suhtlemisel jäi puudu. Proovis, ja hakkas meeldima. Suhtlemine naistega läks palju kergemaks.
Kõik, mis ta nüüdseks on õppinud, on see, et enam ta enesekindlust sellisel moel ilmselt ei tõstaks. "Ütleksin tüdrukule, kuidas asi on; kuidas ma tunnen."
Mis linnas edasi saab, ei tea.
ANTON, 28. Puhas 8 kuud
Antonil on ametivõimudega kokkulepe, et kui ta siinse ravi läbi teeb, peab ta ära istuma nõutud päevad arestimajas. "Trahvide eest." Mille eest täpselt, ei ole teada.
18aastaselt sai uudishimu Antonist võitu. Alguses oli heroiin, siis tuli "valge hiinlane", mis Eestis järjest enam levis.
"Siia tõi mind meeleheide, ei saanud enam teisiti."
Metadooni on siin tarvitanud peaaegu kõik, nii ka Anton, aga see ei aidanud.
Selleks, et Vihmari tallu koht saada, tuleb Erika tänava päevakeskuses Tallinnas end
kõigepealt soovijana üles anda. Ning siis teevad sealsed töötajad juba kindlaks, kas narkomaanil on ikka tõsine soov end parandada. Samuti tehakse kindlaks see, kuidas kavatsetake koha eest talus tasuda.
Mida edasi, seda vähem tahab Anton Tallinna tagasi minna. Tal on juba käes aeg, mil ta võib kasutada oma vabu päevi linnas käimiseks, aga ta pole seda teinud.
"Seal ootab vana elu, vanad sõbrad, vanad tänavad."
