Võidupüha oodates
28. mail 1942. a. esitatud ja samal aastal mõningate täiendustega Kolmanda Reich´i juhtkonna poolt kinnitatud "Generalplan Ost" sai aluseks natsionaal-sotsialistliku Saksamaa nn idapoliitikale.
Plaani originaalversioon või täielik koopia ei ole säilinud, küll aga on viimase sisu vägagi adekvaatselt taastatav rohkearvuliste viidete, sõjakurjategijate ülekuulamisprotokollide ning ulatuslike tsiteerimiste jms kaudu paljudes salastatud Kolmanda Riigi dokumentides.
Tekib isegi teatud sarnasus Ribbentrop-Molotovi pakti salaprotokollide teksti väljaselgitamise asjaoludega.
"Generalplan Ost" alusel oleks hävitatud või purustatud Nõukogude Liidu idaaladele küüditatud 80 - 85% poolakatest ja leedulastest, 50 - 75% tšehhidest, 50 - 60% Euroopa osas elavatest venelastest, 25 - 50% ukrainlastest, 75% valgevenelastest. Sarnane või samane saatus oodanuks ca 50% eestlastest ning lätlastest. Rassiliselt enam-vähem kõlbulikud ellujäetud kuulusid natsiteooria kohaselt suures osas saksastamisele; Baltimaadest kehtis see printsiip eelkõige Eesti ja Läti suhtes.
Heinrich Himmleri (1900-1945) arvates kulunuks Eesti ja Läti täielikuks germaniseerimiseks vähemalt 20 aastat, seda loomulikult koos sadade tuhandete saksa asustuskolonistide kaasabil. Reichsführer-SS H. Himmlerile sai "Generalplan Ost" tõeliselt tähtsaimaks eluürituseks. Läbemata ära oodata suurvõitu idas, käivitas ta 20. juulil 1941. Ljublini maakonnas spetsiaalse aktsiooni "Zamosc", kust juba 1943. aasta märtsiks oli piirkonnas ammustest aegadest elavate nn Volksdeutsche´ide ja tulevikus lisanduvate saksa asukate huvides, deporteeritud umbes 110 000 sõjaeelse Poola kodanikku, neist tuhanded hukkusid või mõrvati karistusoperatsioonide käigus.
Korraldatud vägivald põhjustas aga omakorda poolakate vastupanu tugevnemise okupatsioonivõimudele. Kohapealseks esindajaks määras Himmler ühe oma ametkondlikest favoriitidest kogu Ostland´is - selleks sai Odilo Globocnik (1904-1945).
Vähemalt 50 miljoni alaväärtusliku tsiviilinimese hävitamise-deporteerimisega oleksid natsid loomulikult hakkama saanud, selles ei maksa kahelda. Poolas asetleidnud julmused olid ainult käeharjutuseks (mitte ainult Zamoscis). Ja mitte ainult vallutatud Poolas.
Mis puutub juutidesse ja mustlastesse, siis nende suhtes rakendati nö erimenetlust ning eriarvestust, nad kuulusid totaalsele hävitamisele.
Eestis hävitati saksa okupatsiooni ajal ca 7000 sõjaeelse EV kodanikku, lisaks veel kümneid tuhandeid sõjavange ning Euroopast toodud juute. Natsid käsitasid Balti riike Reich´i osana ega tahtnud kuuldagi omariikluse taastamisest. Võrreldes näiteks naabruses olevate Pihkvamaa aladega ei olnud okupatsioonirežiim siin nii julm, kuid seda siiski ainult taktikalistel kaalutlustel (sic!) - kuni lõpliku võiduni "bolševistliku Venemaa" üle.
Miks siis kaotas natslik Saksamaa Teise maailmasõja? Antud küsumusele võib anda hulgaliselt erinevaid õigeid vastuseid. Minu meelest seisnes peapõhjus Suur-Saksamaa ideoloogia intellektuaalses ahtuses, mille tuumaks oli agressiivselt-jäik natsionaal-rassism. Ja need suhteliselt lühikesed natside võimuloleku aastad (1933-1945) seda traagiliselt ka näitasid. Kusjuures natside, fašistide ning kommunistide kuriteod inimsuse vastu on oma suurusjärkude poolest igati võrreldavad, ainult kommunistid tulid palju varem võimule, võimutsesid suurema rahvararvuga riikides ning näiteks Hiinas, Vietnamis, Põhja-Koreas ja Kuubal on nad praeguseni võimul.
